10. novembril 1844. aastal haaras farmerist baptisti jutlustaja sulepea järele ja kirjutas murtud südamega järgmised sõnad. Aga kui me neid täna loeme, ei ole meil võimalik mõista suleosavuse taha varjatud teravat ja kibedat pettumust, kuigi neis peegeldub lootus. Lõppude lõpuks, kuidas võiksime sina ja mina üldse teada, mis tunne on uskuda nii ülima usuga ja seejärel teatada kõigile niisuguse absoluutse kindlusega, et Kristus tuleb maa peale tagasi 22. oktoobril? Ennustuse etteteatamine oleks üks asi, kuid pärast selle täitumata jäämist edasi elada hoopis teine. Pettunult? Pole ime, et seda nimetati „suureks pettumuseks”!
19 päeva pärast seda, kui tema lootused olid põrmu paisatud, võttis William Miller sulepea oma vaikses talumajas Low Hamptonis New Yorgi osariigis ja kirjutas oma ametivennale teenimistöös Joshua Himesile need sõnad: „Kuigi ma olen kaks korda pettumuse osaliseks saanud, ei ole ma masendunud ega meeleheitel. Jumal oli vaimus minuga ja lohutas mind. Nüüd on mul rohkem tõendusmaterjali, et ma usun Jumala Sõna ja mu meel on täiesti rahulik ja lootus Kristuse tagasitulekusse kindlam kui kunagi varem. Ma olen teinud ainult seda, mida tundsin pärast aastatepikkust kainet kaalutlemist oma püha kohuse olevat. Kui ma olen eksinud, siis on see olnud ligimesearmastusest, armastustest kaasinimeste vastu ning kohusetundest Jumala ees.”
Ja siis paneb Miller kirja uue kuupäeva, mille ta on oma lootusele andnud: „Vennad, pidage vastu, ärge laske kellelgi oma krooni võtta. Olen oma mõistuse kinnitanud järgmisele ajale ja selle juures kavatsen püsida, kuni Jumal annab mulle rohkem valgust. Ja see on täna, TÄNA ja TÄNA, kuni Ta tuleb ja ma näen TEDA, keda mu hing igatseb.” (tsiteerinud F. D. Nichol’i raamatus „The Midnight Cry”, lk 266, 267)
Siin see on, lootuse käekiri Jumala valitute seinal. See on sama lootus, mis sütitas liikumise, millega sina ja mina oleme ühinenud. „Täna, TÄNA ja TÄNA.” Kuid teisest küljest, kas sa suudad mõelda välja parema päeva, mil oodata Jeesuse tagasitulekut, kui täna?
In English