Kui olin väike poiss, käis mu pere kirikus, kus pastor tundus alati vihane olevat. Võib-olla oli see lihtsalt kõrge vererõhk, kuid mulle tundus, et tema nägi oli alati punane, nagu keeks ta vihast. Kui ta jutluse oli lõpetanud, ütles ta teenistuse lõpus alati palve − väga pika palve. Mäletan, et piilusin rohkem kui üks kord oma väikest käekella, et näha, kui kaua ta on palvetanud; ükskord kestis see kauem kui kakskümmend viis minutit!
Põhjus, miks palve oli pikk, oli see, et kui kogudus juhuslikult jutluse ajal mõttest − või mõtetest − aru ei saanud, kordas ta neid kõiki lõpupalves. Hilisematel aastatel, kui mõtlesid selle üle, mida ta oli teinud, tuli mulle pähe, et ta tegelikult ei palvetanud üldse. Jumal oli juba jutluse sisu kuulnud, Tema jaoks ei olnud kindlasti kordusetendust vaja. See ei olnud suhtlemine Jumalaga, see oli sõnum kogudusele.
Aastate jooksul olen kuulnud teisi sama tegemas, kuigi veidi erinevalt. Mõnikord pärast elavat arutelu piiblitunnis või koguduse nõukogu koosolekul palvetab keegi nii, et on selge, et ta ei räägi Jumalaga. See inimene lihtsalt üritab kasutada palvet, et ruumis viibijatele miskit selgeks teha, ja jätte mulje, nagu oleks mittenõustumine jumalakartmatu.
Jeesus annab nõu, et palve on lähedane aeg Jumalaga. Kui sa tõepoolest palvetad, siis on olete vaid sina ja Jumal ja võib-olla su perekond. Kui üritad Jumalale muljet avaldada, unusta ära; Talle on võimatu sinu inimliku niinimetatud tarkusega muljet avaldada. Ta teab juba palju rohkem, kui me iial teada saame.
Ta igatseb meilt sama, mida sina oma lähedastelt – tähendusrikast aega. Ta soovib siirust, avatust ja läbipaistvust. Ta soovib sinult sama, mida sina oma lastelt.
Üks asi on see, kui laps kuulutab valju häälega, et ta armastab oma vanemaid. Hoopis teine asi on see, kui sama laps poeb emale või isale diivanil kaissu, et lihtsalt olla oma vanematega koos. Kui sa proovid, siis leiad, et salapaik Jumalaga on tõepoolest erakordselt rahuldust pakkuv.
In English