Ma pean seda tunnistama. Ma pole kunagi kedagi tapnud. Ja suure tõenäosusega ei mõrva ma kedagi terve oma elu jooksul. See on lohutav mõte. See on mõte, mis paneb mind end hästi tundma. See on mõte, mis paneb mind ennast õigena tundma.
Aga veel enam, ma pole kunagi kedagi mõrvanud ja keegi pole mind kunagi selles ka süüdistanud. Ma olen vist päris hea mees, inimene, kellel on vähemalt osa oma tegudest koos.
Kuid sellised eneseõiged mõtted kaovad kohe, kui ma hakkan lugema, mida räägib Jeesus seadusest. Ta räägib, et ma ei tohi isegi vihane olla! Ma leian, et see tekitab probleeme. Sest vaata, ma aeg-ajalt ju ikka vihastan. Mulle ei meeldi see uus teoloogia. Mul on palju mugavam elada oma definitsiooniga. See annab mulle hea enesetunde.
Kuid Jeesuse eesmärgiks polegi mulle head enesetunnet anda. Ta tahab, et ma mõistaksin patu olemust ning enda suurt vajadust Tema andestava ja jõuduandva armu järele.
Mida mõtles Jeesus, öeldes, et teise inimese peale vihastamine kuulub kuuenda käsu tegeliku tähenduse hulka?
Kreeka keeles on „viha“ kohta kaks sõna. Esimene neist on thumos, mida kasutatakse kirjeldamaks äkilist vihastumist, mis lahvatab põlema nagu kulutuli. See on viha, mis tekib kiiresti ning kaob sama ruttu. Matteuse 5:21 ei kasuta Jeesus seda sõna.
Jeesus kasutab sõna orge. Orge on viha, mis kestab kaua, see on selle inimese viha, kes toidab oma raevu teise inimese vastu, see on viha, mida inimene hellitab ega lase sel surra, see on viha, mis otsib kättemaksu.
Jeesus ütleb, et selline viha on sama hea kui mõrv. See on südame ja mõistuse algtunne, mis viib mõrvani tegevuses. Kuid isegi kui inimene seda tegu ei soorita, ei ole orgevihaga inimene Jumalaga kooskõlas ja on kohtu all.
Aita mind täna, Issand, oma hävitav viha kõrvaldada. Aita mul armastada teisi nii, nagu Sina hoolitsed minu eest.
In English