Me ei saa näha Issandat rahus, kui meie hing ei ole laitmatult puhas. Me peame endas kandma Kristuse täiuslikku kuju. Iga mõte peab olema allutatud Kristuse tahtele. Nagu väljendas suur apostel, peame jõudma „Kristuse täisea mõõduni“. Seda seisukorda ei saavuta me ilma tõsiste pingutusteta. Kui soovime jõuda kristliku iseloomu täiuseni, peame iga päev võitlema välise kurjuse ja sisemise patu vastu.
Need, kes selle tööga tegelevad, mõistavad, kui palju on neil vaja ennast muuta, ning nad pühendavad nii palju aega palvele ja oma iseloomu võrdlemisele Jumala suure mõõdupuu – jumaliku seadusega −, et neil ei ole aega teiste vigu kommenteerida, kuulujutte rääkida ega teiste iseloomu lahata. Enda ebatäiuslikkuse tunnetus peab tekitama meis alandlikkuse ja tõsise murelikkuse, et me igavesest elust ilma ei jääks. Iga hing peab mõistma sügavuti neid inspireeritud sõnu: „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!“ [2. Kiri korintlastele 13:5]
Kui end Jumala rahvaks nimetavad inimesed loobuksid enesega rahulolust ja valearusaamast kristlase olemuse kohta, avastaksid paljud neist, kes arvavad end taeva teel viibivat, et nad on hoopis hukatuse teel. Paljud uhke südamega nimekristlased väriseksid kui haavaleht tormituules, kui nende silmad avaneksid nägema, missugune on nende vaimulik elu tegelikult. Ärgaku need, kes usaldavad praegu väärjulgeolekut, mõistma vasturääkivust oma usutunnistuse ja igapäevase käitumise vahel.
Selleks et olla elav kristlane, peab meil olema elav ühendus Kristusega. … Kui kiindumused on pühitsetud, siis muutuvad kohustused Jumala ees esmatähtsaks ja kõik muu jääb teisejärguliseks. Et meil oleks püsiv ja pidevalt kasvav armastus Jumala vastu ning selge arusaam Tema iseloomust ja omadustest, peame hoidma usupilgu püsivalt Temal. Kristus on hinge elu. Me peame olema Temas ja Tema meis, muidu oleme kuivanud oksad. − The Review and Herald, 30. mai 1882.
In English