Mäejutluse ülim autoriteet tuleneb jutlustajast, kes selle esitas. Seepärast annab Matteus meile sõnumi, mis on kirjas 7. peatüki salmides 28 ja 29. Olles jutlust kuulnud, tahab Matteus, et me heidaksime pilgu selle Jutlustajale - sellele, kes rahvahulki nii hämmastas, sest Ta õpetas autoriteediga. See, kes pidas jutluse, on sama oluline või olulisemgi kui jutluse sisu.
Ja kes oli see, kes pidas mäejutluse? Kuulake Teda. Ta väidab, et on palju enamat kui puusepp Naatsaretist.
Jeesus hakkab oma identiteedi kohta väiteid esitama juba Matteuse 5:11, kus Ta ütleb: „Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.“ Ta ei ütle mitte Jumala, vaid Minu pärast.
Siis salmis 17 ütleb Ta: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama.“ „Ma olen tulnud“, mitte „Ma sündisin“. Ja kust Ta on tulnud? Kellegi juurest, keda Ta kutsub väga isiklikult „minu Isaks“. Ta on lihasse tulnud Keegi, kes on olnud Isa rinna najal.
Aga võib-olla on mäejutluse kõige sügavam avaldus Jeesuse isiku identiteedi kohta kirjas Matteuse 7:21, kus Ta ütleb: „Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud?““ Ta ei kõhkle ütlemast, et inimesed pöörduvad Tema poole kui Issanda, kui jumaliku isiku poole.
Ja pane tähele Ta väidet, et inimesed esitavad oma palved tol päeval Temale, mitte Isale. Veelgi hämmastavam on see, et salmis 23 kuulutab see Naatsaretist pärit puusepp välja kohtuotsuse inimeste kohta.
Pole ime, et juudid olid Jeesuse autoriteedist hämmastunud. Ta mitte ainult ei õpetanud autoriteetsel viisil, vaid väitega, et Tal on Jumala eelisõigused, väitis Ta end olevat Jumal.
Seesama Jeesus-puusepp, seesama Jeesus-Jumal räägib ikka veel autoriteediga. Küsimus on: mida me sellega ette võtame? Mida me Temaga ette võtame?