Öeldes, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, ütles Issand, et toiduta ei olegi elutegevust. Sööme põhiliselt selleks, et elutegevus jätkuks ja näljatunne on antud, et me seda eluks vajalikku „tankimist“ ei unustaks. Looja on korraldanud nõnda, et see toiming oleks ühtlasi ka nauditav maitsmismeelega ning seda parem kui lisaks veel perekondliku või seltskondliku osadushetkena. Toidu manustamiseks kulub siiski suhteliselt väike osa meie eluajast ja kui keegi „unustabki“ end põhiliselt sellele tegevusele, siis selle tulemused on peagi ebamugavalt ilmsed.
Kas midagi sarnast võib juhtuda ka vaimuliku ülesöömise puhul – kui nii võib väljendada. On´s selline asi üldse võimalik, et keegi vaimutoitu on liiast saanud? Kui inimene ei kasuta omandatud kaloreid aktiivseks elutegevuseks, kuhjuvad need tarbetuks koormaks, algul talle endale ja hiljem juba teistele. Kui inimene ei kasuta omandatud vaimulikke teadmisi-tarkust enesele ja teistele õnnistuseks, kuhjuvad need talle enesele ja teistele nuhtluseks. Mäletan üht meest, kes vanglas karistust kandes veetis palju aega raamatukogus mitmesuguse teoloogilise kirjanduse uurimisega, nii et võis iga vaimulikuga diskussiooni astuda ja väidelda, aga vabanedes pole iseenda vaimuliku eluga kuidagi hakkama saanud.
Jumal, Sina annad meile nii maise leiva kui vaimutoidu. Juhata meid, et oskaksime neid mõlemat kasutada õnnistuseks.
Rein Käsk
In English