Jeesus ilmub jüngritele Emmause teel I

Avaldatud 28.12.2011, rubriik Päeva sõna

„Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel, mille nimi on Emmaus. Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis oli juhtunud. Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas. Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära. Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?” Ja nad jäid kurvalt seisma. Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?” Ja ta küsis neilt: „Mis siis?” Nemad ütlesid talle: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud. Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab.” (Lk 24:13–21)

Mulle tundub, et jüngrite hingelist olukorda võiksid kirjeldada sõnad: pettumus, masendus, segadus, arusaamatus, pimedus.

Nad olid pettunud, sest tundus, et tegelikkus ei vastanud nende ootustele. Nende elus toimus tõsine kriis, sest isik, kellesse nad uskusid, osutus nende arvates kellekski muuks! Nende mõtetes keerles küsimus: kas võib see inimene, kes end nii alandada laskis, olla Kristus.

Kurb, kui inimene kaotab usalduse Jumalasse ja hakkab kahtlema. Enamasti tulevad kahtlused raskustes ja kriisiolukordades.

Seisatades aastavahetuse lävel, on kohane heita pilk mööduvale aastale. Kui sa vaatad tagasi, siis küsi endalt: kas su lootused ja ootused on täitunud? Või sarnaneb sinu olukord nende meeste olukorrale, kes olid Emmause teel?

Aga ma lootsin, et maja saab valmis; ma lootsin, et tõstetakse palka; ma lootsin, et ta armastab mind; ma lootsin, et ta ei jäta mind maha.... ning seda nimekirja võib jätkata lõpmatuseni... Lootus... Kas selles seisneb meie lootus? Kuningas Taavet kirjutas: „Ja nüüd; Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale” (Ps 39:8). Ja veel: „Sest sina oled mu ootus, Issand Jumal. Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest” (71:5).

Julgustavad sõnad, eks ole? Tore, kui inimesel on tugev lootuse allikas, kuid mida teha, kui seda ei ole?

David Nõmmik