Kust küll tuleb igatsus?

Südames on ikka igatsusi. Igatsus ühe ja teise koha, asja, inimese, unistuse täitumise ja muu järele. Lõppu ei tule neil vist kunagi. Kui üks igatsus täitub, siis järelejäänud tühi koht täidetakse pea silmapilkselt uuega. Süda nagu ei salliks tühja kohta, vaid sepitseb kohe uue unistuse asemele. See on osalt hea. Muidu ei olekski midagi, mida oodata, mille poole püüelda, mille suunas liikuda. Või on hoopis vastupidi? Igatsused teevad vahel kärsituks ja aeg näib liialt pikana ning võimalused vähestena. Kui poleks igatsust, puuduks see, mis paneks hommikul reipalt voodist välja hüppama ja õhtul rahulolevalt või ootusärevuses pead padjale asetama. Ei oleks seda, mis terve päev käed-jalad tööd täis ning meele rõõmsana hoiaks.

Aasta tagasi sõitsime mööda Hiiumaa hommikust teed Saaremaa suunas. Rooli taga oli hea sõbranna, kelle perekonnanimi haakus tolle hetkega – Hommik. Päike oli juba tõusnud ja loodus suviselt roheline. Üle maa lasus värskus, mida hommikuvalgus maale manab. Kuigi kõik oli lausa ideaalne, õhkas sõbranna minu imestuseks siiski, et igatseb väga Jeesuse tagasituleku järele. Kombekas oleks olnud vastata, et jah, mina samuti. Olen ju kristlane ja kuulun kirikusse, mille liikmeid seob Jeesuse tagasituleku ootus. Jäin aga üpris vait, sest ei saanud kuidagi siiralt öelda, et igatsen sel kaunil maisel hommikul kuhugi mujale. Mul oli hea just seal ja just siis. Miks, oh, miks oleksin pidanud ma millegi veel parema järele igatsema? Nõnda jutustasingi sõbrannale hoopis pika ja omaarust eriti hästi põhjendatud loo oma unistustest, igatsustest, eesmärkidest, mille täitumist või milleni jõudmist ma sel maal ootan ja loodan. Lisasin, et ma ei oska igatseda Jeesuse tagasituleku järele just sel põhjusel, et mul on siingi hea ja põnev. Tema tagasitulek justkui katkestaks mu kaunid plaanid ja kavatsused. Tajusin sõbranna murelikkust, kuid olin olnud aus nii tema, enda kui Jumala vastu.

Ühel päeval, tasahilju, hakkasin siiski endalegi imestuseks märkama, et igatsen killukest muudki kui siinset tolmust tänavat ja koltunud puulehte. Igatsen enamat kui kodutuid tänavatel ja õnnetustes hukkunuid; paremat kohta kui kriminaalide ja narkomaanide punker, kodutute loomade varjupaik, lastekodud, haigustesse surevad noored ja krampides vaevlevad vanakesed; muud kui intriigid tööl ja kodus, lagunenud perekonnad ja vanemateta lapsed.

Kõnnin mööda tänavat ja imestan, kuidas ometi minu sisse on istutatud selline uus ja võimas igatsus. Igatsus jõuda taevakoju. Sinna, kus Jumal. Mitte pelgalt kristlasena palvete jõul oma elu edukalt ja vapralt ära elada, vaid jõuda pärale. Mu südames on olnud palju igatsusi. Need kõik on olnud tavalised inimlikud igatsused. See igatsus on aga ime. Tegelikult on see igatsus üks õigemaid, kuid mitte alati inimese silmade läbi. Jumala vaatevinklist vaadatuna teisiti ei olekski mõeldav.

Jumal olgu kiidetud, et Tal on olemas inimlaste südamevõtmed.

Janne Kütimaa