Mu ema ja tädi olid laeval Lõuna-Aafrika ranniku lähedal, kui laeva tabas raevukas torm. Kõikumine oli nii äge, et nad arvasid, et ei pääse, ning see kestis päris kaua aega. Järgmisel päeval märkasid nad oma üllatuseks selle suure laeva esiosas hiiglasuurt täket ja mitte keegi ei teadnud, millega nad olid keset ookeani kokku põrganud. Mu ema ei unustanud seda tormi kunagi.
See pidi olema lühike reis mööda Kreeta rannikut Hea Sadama ja sihiks võetud Foiniksi sadama vahel. Kuid neid tabas tugev tuul, mida nimetati kirdemaruks. „Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.“ (Apostlite teod 27:20) Tormid on kohutavad, sest me ei tea, kuidas või millal need lõpevad, ja just selline oli Pauluse olukord. Kuid keset tormi ilmus Paulusele ingel ning tõi Jumalalt kindluse sõnumiga: „Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.“ (salm 24) Paulus üritas kõiki julgustada, sest ta teadis, et nad pääsevad, kuid nad olid ikka veel tormis. Ma nimetan seda vahepealseks ajaks: kui meile on antud kindlus tuleviku suhtes, kuid me pole veel kohal. Pärast neljateist päeva tormis julgustas Paulus kõiki sööma (sest nad ei olnud päevi söönud). Ja Luukas on kirja pannud selle, mida Paulus siis tegi: „Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat, … murdis ja hakkas sööma.“ (salm 35) Need sõnad meenutavad Jeesuse sõnu viimasel õhtusöömaajal, kui Ta käskis jüngritel Teda ja Tema ohvrit meeles pidada, kuni Ta tagasi tuleb. Nüüd pakkus Paulus neile Jumala kinnitust, kuigi nad olid veel tormis. Tõde on see, et me kõik oleme vahepealses tormis. Jeesus on juba surma võitnud, kuid Ta ei ole veel kurjust hävitanud. Sellegipoolest võime minna läbi elutormide kindla teadmisega päästest, sest Jeesus kindlustas meie tuleviku ristil. Niisiis, võta leiba. Tema murtud ihu tagab kindluse tulevikuks, isegi keset tormi!
Minu vastus:
In English