Iga tõeliselt meelt parandanud inimene soovib innukalt tuua teised pimedusest Jeesuse Kristuse õiguse imelisse valgusse. Jumala Vaimu väljavalamine, mis valgustab kogu maad Tema auga, ei tule enne, kui meil on valgustatud rahvas, kes teab kogemuse põhjal, mida tähendab olla Jumala kaastöölised. Kui meil on täielik, kogu südamest tulev pühendumine Kristuse teenimisele, tunnustab Jumal seda oma Vaimu piiritu väljavalamisega, aga seda ei juhtu, kui suurem osa kogudusest ei ole Jumala kaastöölised. Jumal ei saa valada oma Vaimu välja, kui omakasupüüdlikkus ja oma isekate soovide rahuldamine on nii ilmsed ning kui valitseb meelsus, mis sõnadesse panduna väljendaks Kaini vastust: „Kas ma olen oma venna hoidja?“ (1. Moosese 4:9)
Kui ajakohasest tõest ning kõikjal nähtavatest märkidest, mis tunnistavad, et kõigi asjade lõpp on lähedal, ei piisa äratamaks nende uinuvat energiat, kes väidetavalt tunnevad tõde, siis on neid hingi haarav pimedus võrdeline valgusega, mis on neile paistnud. Viimasel suurel arveteõiendamise päeval ei suuda nad Jumalale esitada mitte ühtki ettekäänet oma ükskõiksusele. Neil pole ühtki põhjust tuua, miks nad ei elanud ega töötanud Jumala Sõna püha tõe valguses ega ilmutanud patupimeduses maailmale oma käitumise, osavõtlikkuse ja innukusega, et evangeeliumi väge ja tegelikkust ei saa kummutada.
Mitte ainult vaimulikud, vaid ka lihtliikmed ei panusta kõike, mida suudavad, et veenda inimesi õpetuse ja eeskujuga Kristuse päästvat armu vastu võtma. Osavuse, taktitunde ja ülalt saadud tarkusega peaksid nad veenma inimesi vaatama Jumala Tallele, kes võtab ära maailma patu. − The Review and Herald, 21. juuli 1896.
In English