On asju, mida lihtsalt ei unustata. Mäletan täpselt, et ma pesin autot sel päikeselisel California sügispäeval, kui kuulsin vapustavat uudist, et president John F. Kennedy on mõrvatud.
Ja ma ei unusta kunagi hetke, kui sain teada 11. septembri katastroofist. Seistes sõnatult Amsterdami lennujaamas telefoniputkas, mõistsin äkitselt, miks mind sõidutama pidanud autot polnud tulnud. Maailm vaarus šokis ning hetke kriisis oli mind unustatud. Maailm oli muutunud ja minu kimbatus oli vaid kõrvalise tähtsusega.
Me ei unusta seesuguseid hetki. Me hoopis mäletame neid, nagu oleks need toimunud eile. Ja tihtipeale jagame oma lugu teistega, kui püüame selle tähendusest aru saada.
Umbes nii oli kahe Maarjaga. Nad olid leebelt öeldes vapustatud kõigest sellest, mis eelmisel päeval oli juhtunud. Viimane asi, mida nad ootasid, oli näha oma kallist Issandat ristil suremas. Kui ma õigesti arvan, siis olid nad veetnud unetu öö väherdes ja pööreldes, nutnud silmad peast ja küsinud ikka ja jälle „Miks?“. Kuid vastuseks oli vaid vaikus, välja arvatud teiste ruumisviibijate sarnane vähkremine. Masendav kurbus ja pimedus oli kõik, mida nad tundsid ja nägid. Nende eluvalgus oli kustunud.
Kuna nad ei suutnud ka sel ööl magada, tõusid nad järgmisel hommikul vara, et lihtsalt hauakambri juures käia. Nad läksid sinna leinajatena. Nad vajasid lihtsalt rahu ja vaikust ega oodanud midagi muud.
Kuid just rahu ja vaikust nad ei saanud. Maavärin, jahmunud valvurid ja hiilgava ingli kohalviibimine tõmbasid nende meeled taas kaasa. Asjad muutusid ikka veel, kui nad seisid silmitsi uue reaalsusega.
Jumal, kes oli ristilöömise reedel vait olnud, ütles nüüd viimase sõna. Ta oli hakanud nende küsimustele vastama sõnadega: „Ta on üles äratatud!“ Nende ikka veel taipamatus südames tärkas uus lootus.
See on hetk, mida kaks Maarjat kunagi ei unusta. Sellest rääkisid nad oma lastele ja lastelastele. Evangeeliumi jutustuste kaudu räägivad nad sellest tänapäevalgi. „Ta on üles äratatud!“ on kogu lihakssaanud Jeesuse loo haripunkt. Ja need sõnad annavad meile kaks tuhat aastat hiljem ikka veel julgust edasi minna.
In English