Religioossetel juhtidel polnud aega raisata. Rooma kohtuprotsessid algasid varakult, et valitsev klass saaks keskhommikuks jõudeoleku tegevustesse sukelduda. Juudid olid otsustanud surmanuhtluse kasuks, kuid jumalateotuse süüdistuses ei piisanud, et Rooma maavalitseja sellise karistuse määraks. Tema jaoks on kogu probleem juutide omavaheline jagelemine ning ta viskaks selle juhtumi kohtust välja.
Kuid juutide jaoks hea uudis oli see, et jumalateotusel oli poliitiline tõlgendus. Pealegi, kas Messia ei pidanud olema sõdurkuningas nagu Taavet?
Matteus ja Markus ei räägi religioossete juhtide kavalast strateegiast ametliku süüdistuse sõnastamisel. Kuid Luukas ütleb: „Ja kogu nende hulk tõusis püsti ning viis Jeesuse Pilaatuse juurde. Ja nad hakkasid tema peale kaebama: „Me oleme leidnud, et tema ahvatleb meie rahvast eksiteele. Ta keelab anda keisrile pearaha ja väidab enda kuningas Messia olevat.“ (Lk 23:1, 2)
Viimane asi, mida oli Pilaatusel (Palestiina maavalitseja aastatel 26−36) vaja, oli järjekordne tüli juudi juhtidega, seda eriti plahvatusohtliku paasapüha ajal, kui rahvas mõtles juba niigi Egiptusest väljamineku, vabastamise ja rõhujate kukutamise peale.
Pilaatus vaatas kohe hindavalt nii religioosseid juhte kui ka Jeesust ning jõudis kergesti järeldusele, et Jeesus ei kujuta endast poliitilist ohtu. Kuid ta pidi igal juhul Teda üle kuulama. Jeesuse vastust Pilaatuse küsimusele kuningas olemise kohta juhtis arukus: „Need on sinu sõnad.“ Jeesus ei salanud ega tunnistanud seda, osalt sellepärast, et süüdistus oli nii õige kui ka vale. Õige oli, et Ta oli Kuningas ning oli seda fakti demonstreerinud mõne päeva eest vürsti kombel rahva hosanna-hüüete saatel Jeruusalemma ratsutades. Kuid Ta polnud kuningas poliitilises mõttes.
Jeesus ei hakanud end kaitsma, et vabadust võita. Kuna Ta oli Ketsemanis Isa tahtele alistunud, viis Ta nüüd selle otsuse ellu.
Pilaatus on vahepeal jäetud imestama, mis toimub. Õnneks näeb ta kimbatusest väljapääsu.
In English