Palve kuulmine

Avaldatud 28.9.2011, rubriik Päeva sõna

„Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves” (Rm 12:12).

See läbielu on sügavast stagnaajast. Minu lapsel oli hingamispäeva pärast Tallinna koolis probleem. Sel ajal aga ei toimunud 4. klassini õppetööd laupäeviti Pärnu ühes koolis. Nii otsustasingi kolida oma 8-aastase tütrega Pärnusse. See armas läbielu ongi sellest ajast.

Oli ilus päikesepaisteline septembripäev. Oli hingamispäev ja me tulime parasjagu kirikust. Sealsed inimesed olid sel ajal mulle veel enamasti võõrad. Ei teadnud, keda pärast koosolekut külastada, kes on haige ja ootab kedagi. Läksin lapsega Koidula parki ja istusime seal. Mõtlesin, et räägin Jumalaga, et ma ei oska selle päevaga midagi peale hakata. „Kui arvad, juhata kedagi, kellele ma saaksin kasulik olla.” Istusin seal, Piibel süles, loen ja räägin Taevaisaga palves. Inimesed liiguvad, muusika mängib. Mõni istus natukeseks meie kõrvale ja läks jälle edasi, aga mina räägin ikka Jumalaga. Siis tuli üks vanem naine väikese poisiga meie kõrvale istuma. Poiss sehkendas midagi meie jalge ees ja mina ikka palvetasin. Kuidas läheneda? Järsku hakkas see poiss omaette kirikust rääkima. Kas ta nägi põõsaste vahelt kirikut või joonistas kirikut – ei tea, aga tundsin, et see on minu märk. Küsisin, kas poiss käib vahel kirikus (sel ajal oli kirikus käimine häbiasi). Vanainimene ütles, et tema on baptist ja käib alati, kui on Pärnus, poisiga kirikus, muidu oli ta Tartust. Aga siis ta ütles, et on viimasel ajal hakanud käima Pärnu adventkirikus, kuna seal seletatakse Ilmutusraamatut. Siis rääkis, et aga kuna talle anti sel päeval lapselaps hoida, siis täna ta sinna kirikusse ei läinud, kartes, et laps segab selle tähtsa uurimise ajal teisi kuulajaid.

Kuulates seda naist, tänasin Jumalat. Et Ta mu palvet oli kuulnud. Olin õnnelik. Ütlesin sellele naisele, et mina tulin just sellest kirikust ja kuulsin tänast osa ning võin, kui ta seda soovib, talle seda seletada. Rääkisin kirikus kuuldu ära ja ajasime veel juttu.

Tänu Taevaisale, et Ta oli selle naise juhtinud kirikusse, kus selgitati Ilmutusraamatut, mida ta tahtis tundma õppida. Ja tänu, et sel päeval, kui ta oleks jumalateenistusest ilma jäänud, juhtis Ta kõik nii, et see naine ei jäänud siiski millestki ilma. Tänu Isale palvete kuulmise eest. Tänu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule kõige abi, hoole ja juhtimise eest! Tänu, tänu!

L. K.
Jaga Facebookis