Võib-olla oled kohanud neid internetis – vaidlushimulisi. Neid, kes kirjutavad oma vihase postituse iga teise sõna nii, et suurtähelukk on alla vajutatud, et sa mõistaksid, kui väga on neil õigus ja kui väga sina eksid. Neid, kes ei saa teemat jätta, ja kui otsustad nende ärritatud retoorikast rahu nimel eemalduda, kuulutavad nad võidukalt, et neil oli õigus. Neid, kes toetuvad sõimamisele, et vaigistada keegi, kes pole ehk nõus.
Kahjuks mõned (või isegi paljud) neist nimetavad end kristlaseks, kuid väga raske on leida nende klaviatuurist Kristuse Vaimu välja voolamas. Võib-olla on nad isikuna lahkemad ning nad üritavad lihtsalt end sobivalt väljendada keskkonnas, kus puuduvad isikliku kontakti vihjed ja kontekst. Võib-olla. Või nagu sageli juhtub, leiavad nad, et interneti suhteline anonüümsus on vabastav ning nad lubavad endal väljendada asju, mida nad isiklikult ei julgeks kunagi öelda.
Harva, kui üldse, täidavad nad tegelikult evangeeliumi misjonikäsku ja toovad ohvriks oma uhkuse, et tutvustada patusele Kristust. Nad veedavad rohkem aega selleks, et üritada inimesi oma arvamusega lepitada, kui täidavad tõelist „lepitusametit“, mis on kogudusele antud. (2. Kiri korintlastele 5:18) Tundub, et nad on rohkem hõivatud inimeste toomisega enda jalge ette kui risti jalamile.
Pauluse vaimuandide arutelu keskmes on oluline võti evangeeliumi misjonikäsu täitmiseks. Sa võid olla koguduse kõige andekam inimene, väidab ta, ja siiski eksida, kui sinu teenimine ei ole armastusest läbi põimunud. Töös, mille Jeesus kogudusele andis, on olulisem ilmutada Kristuse armastust kui olla osav, tark, meisterlik või õigust omada. (Eksimisest ei ole muidugi ka kasu. Oluline on mõista pühakirja ja jagada tõesõna õigesti, kui sellest teistele räägid.)
Kui sa lähed maailma täitma misjonikäsku, mille Kristus kogudusele andis, esita endale see küsimus: kas ma olen kunagi näinud interneti vaidlust lõppemas nii, et keegi annab lõpuks alla ja ütleb: „Sul on vist õigus. Olen nüüd valmis sinu kogudusega ühinema.“?
Seda lihtsalt ei juhtu.