Me peame andma lootust langenuile

Avaldatud 28.7.2018, rubriik Päeva sõna

Ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Kiri efeslastele 4:23, 24

Kristus oli ustav noomija. Kunagi pole elanud kedagi teist, kes oleks halba niivõrd vihanud, mitte kedagi, kes oleks nii kartmatult noominud. Juba Tema ligiolek oli etteheide kõigele väärale ja alatule. Tema puhtuse valguses nägid inimesed end ebapuhtana, oma elu eesmärke alatu ja võltsina. Ometi kütkestas Ta neid. Tema, kes oli inimesed loonud, mõistis inimkonna väärtust. Ta noomis kurjust kui nende inimeste vaenlast, keda Ta püüdis õnnistada ja päästa. Ta pidas iga inimest, ükskõik kui langenut, Jumala lapseks, kes võib tagasi saada eesõiguse Jumalaga suhelda.

„Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ (Johannese 3:17) Kannatavaid ja mandunud inimesi vaadates märkas Kristus lootusevõimalust seal, kus tundus olevat üksnes meeleheide ja häving. Kus iganes oli vajaduse tunnetus, seal nägi Ta võimalust ülendavaks tööks. Kiusatud ja lüüa saanud inimesed, kes tundsid end kaotsiläinuna ja olid valmis hukkuma, võttis Ta vastu mitte hukkamõistu, vaid õnnistusega.

Õndsakskiitmised olid Tema tervitus kogu inimperekonnale. Vaadates tohutule rahvamassile, kes oli kogunenud mäejutlust kuulama, näis Ta hetkeks unustavat, et Ta pole taevas, ning kasutas valgusemaailmale tuttavat tervitust. Tema huulilt voolasid õnnistused nagu purskab vesi kaua suletud olnud allikast.

Pöördudes kõrvale selle maailma auahnetest, enesega rahul olevatest soosikutest, kuulutas Ta, et õnnistatud on need, kes võtavad vastu Tema valguse ja armastuse, ükskõik kui suur poleks nende vajadus. Ta sirutas oma käed vaimus vaeste, kurbade ja tagakiusatute poole ning ütles: „Tulge minu juurde … ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28)

Ta märkas igas inimeses lõputuid võimalusi. Ta nägi inimesi sellisena, nagu nad võiksid olla − Tema armu läbi muudetud, Issanda, meie Jumala ilus. Neid lootusega vaadates sisendas Ta lootust. Neid usaldusega koheldes sisendas Ta usaldust. … Paljude südames, kes näisid olevat kõigele pühale surnud, tärkasid uued ajed. Paljudele, kes olid meeleheitel, avanes uue elu võimalus. − „Education“, lk 79, 80.

Jaga Facebookis