Mõtle, missugune tohutu suur eesõigus on kanda Jumala nime. Kas on olnud kunagi kedagi nii vääritut kui langenud inimkond, kes nimetaks end Jumala nime järgi? Meie olemus on patust niivõrd moonutatud, et me vääname paratamatult oma igapäevase tegevusega Jumala iseloom. Mõte, et keegi uurib meid selleks, et näha Jumalat, on rohkem kui alandlikuks muutev.
Mõtle nüüd faktile, et ülempreester kandis oma rinnaplaadi kividel kaheteistkümne suguharu nimesid ja viis nad Jumala ligiolekusse. Ülempreester mõistagi kujutab Jeesust, mis tähendab, et mitte üksnes Jumal ei pannud oma nime Aabrahami lastele, vaid Kristus pani meie nimed enda peale. Jumala Poeg on ka inimese Poeg. Aadam oli Jumala poeg (Luuka 3:38), aga Jeesus ise sai Aadama Pojaks.
Lepingu, mille Jumal tegi inimkonnaga, saab kokku võtta üheainsa mõjusa avaldusega: „Te olete mu rahvas ja mina olen teie Jumal.“ (Jeremija 30:22) Meile, vääritutele, on antud eesõigus kanda Jumala nime, et see oleks kirjutatud meie otsaesisele (Ilmutuse 14:1). Ja Jeesus, vääriline, alandas end üle mõistuse ja võttis meie nimed, meie olemuse endale igaveseks.
Seda mõtet rõhutatakse uuesti nägemuses uuest Jeruusalemmast. Kaheteistkümne suguharu nimed on kirjutatud kaheteistkümnele väravale. Apostlite nimed moodustavad alusmüüri. „Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.““ (Ilmutuse 21:3)
Missugune hämmastav armastus! Mis Jumal see on, kes on nõus kandma minu nime, hoolimata sellest, kes ma olen ja kus ma olnud olen, ega häbene nimetada mind „vennaks“ (vt Kiri heebrealastele 2:11)? Kui Kristus kannab häbenemata meie nimesid, kes me üritasime kunagi Talt elu võtta, kui palju enam on põhjust meil kanda Tema nime rõõmuga. „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees,“ õpetas Jeesus meile, „teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Matteuse 10:32)
In English