Olen teravalt teadlik, kui vajalik on mõista Piiblis peegelduvat kultuurilist antropoloogiat ja sotsioloogiat. Taustakommentaarid aitavad meil mõista hetke tavasid ja sotsiaalset ajalugu ning seda, kuidas erinevad ühiskonnagrupid ammuses Vahemere maailmas suhtlesid. Näiteks näeme Uues Testamendis, et kristliku koguduse algusajal olid gruppide hulgas suhtlemisprobleemid ja kuidas Jumal tagas neile õigeaegse lahenduse.
Paulus väljendab selgelt, et risti jalamil oleme kõik võrdsed: „Sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ (Kiri galaatlastele 3:27, 28) See tundub nii selge olevat, ometi teatab Luukas, kes oli Pauluse reisikaaslane, Apostlite tegude raamatus, et apostlid pidid tegelema kohe usukogukonna alguses diskrimineerimise kaebustega. Kristlik kogukond kasvas ja usklike kreeklaste poolt tuli kaebus, et nende grupi lesknaised jäetakse välja igapäevasest toiduga teenimisest (kreeka keeles diakonia) (Apostlite teod 6:1). Apostlid ei lükanud nende kaebust tagasi, vaid püüdsid lahendust leida. Jumal andis tarkust oma jüngritele, kes valisid seda ülesannet täitma diakonid. Esimesed diakonid täideti Vaimuga ja nad olid hellenistliku (kreeka) taustaga (salm 5), mis tähendas, et Jumal muretses juhid, kellega kaebav grupp suutis end samastada. Kohe pärast diakonite valimist leiame tänases pühendustekstis − mis on üks kuuest sellisest eduaruandest −, kuidas Jumala Sõna levis ja usklike hulk kasvas. Esimese sajandi koguduse kasvu ähvardasid sageli konfliktid (vastavalt Apostlite tegude raamatu 15. peatükile), kuid Jumal tagas arukad juhid, kes palusid taevast juhtimist ja kelle prioriteediks oli hea sõnumi kuulutamine ja inimeste pääste. Palvetagem oma juhtide ja kogukondade pärast, et konfliktidel ei oleks jõudu evangeeliumi kuulutamist takistada.
Minu vastus:
29. veebruar
Tema avalikustamine
„Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Matteuse 14:27
Mulle ei meeldi ookeanikruiisid, sest minu jaoks kõigub laev liiga palju. Minu esimene kruiis oli ühe väga suure laevaga Mehhikosse. Keset ööd hakkas laev äkki ebamugavalt kõikuma. Läksin kajutist välja, et põhjust teada saada. Piilusin välja − tuult ei olnud, taevas oli pilvitu ja täis eredaid tähti. Ainus inimene, kelle sel öisel ajal leidsin, oli üks mees, kes pesi poodide aknaid. Ärevus hääles, küsisin talt: „Miks laev nii kõigub?“ Sest me oleme ookeanil!“ vastas ta. „Aga see on ju suur laev!“ ütlesin mina. Tema lausus: „Aga see ookean on suurem!“ Ma ei unusta seda iial!
Matteuse 14:24 leiame jüngrid järvelt keset tormi − jälle!
(vt Matteuse 8:24) Seekord on nad omapead, ilma Jeesuseta. „Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu.“ (Matteuse 14:24) Ebasoodsad olud, kui leebelt öelda. Kõlab tuttavlikult? Neljandal öövahikorral (mis tähendas ajavahemikku hommikul kella kolmest kuueni) tuli Jeesus nende juurde (salm 25). Nad olid kogu öö tormiga heidelnud, sel ajal kui Jeesus oli palvetanud. Nende raskusi ja kitsikust teades tuleb Ta nende juurde. Ja meile öeldakse, et Ta tuli „järve peal kõndides“ (salm 25) Kuidas palun?! Matteus, mida sa sellega mõtled? Mulle meeldib väga, et Jumalat ei seo miski. Ta ise otsustab, mida teha ja millal seda teha. Kui nad Jeesust nägid, „ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama“ (salm 26). Tol ajal oli levinud uskumus, et vee all elasid kurjad vaimud. Nad ei suutnud toimunut selgitada, seepärast olid nad kohkunud. Tavaliselt on see ka meiega nii, kui me ei saa aru, mida me kogeme. Aga siis kuulevad nad hästi tuttavat Häält: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ (salm 27) Jeesus avalikustab, kes Ta on! Kreekakeelne originaal on ego-eimi, mis tähendab „mina olen“, ja see oli Jahve nimi kreekakeelses Vanas Testamendis (vt 2. Moosese 3:14). Sellest avalikustamisest piisas neile ja sellest piisab ka meile. Suur MINA OLEN tuleb ikka veel meile tormis appi. Ole julge!
Minu vastus:
In English