Matteuse evangeeliumi 2. peatüki tähetarkade loos on olemas Jeesusele ka kolmas võimalik vastus – juudi juhtide oma. Matteus ütleb, et „kogu Jeruusalemm“ oli kohkunud tähetarkade saabumise ning nende väidete ja küsimuste tõttu „juutide kuninga“ sündimise kohta. Juudi juhid mõistsid tähetarkade käigu tähendust ja suutsid täpselt ära näidata fakti, et Miika 5:2 kohaselt pidi Messias sündima Petlemmas. Nad tundsid Piiblit ja ettekuulutusi Messia kohta. Teadmatust polnud nende vigade hulgas.
Kuid tähetarkade loo suur tragöödia on, et juudi juhid olid ilmselgelt kohkunud, sest kartsid, mida Heroodes võib teha, selle asemel, et tunda Messia võimaliku saabumise suhtes elevust. Matteus kirjeldab nende vastust Kristusele kui äärmist ükskõiksust. Nad ei suundunud Petlemma, kuigi see on Jeruusalemmast vaid 13 km kaugusel. Nad ei rääkinud Heroodese hirmust ja vihkamisest ega ilmutanud tähetarkade kummardamise suhtes huvi. Neil oli lihtsalt ükskõik.
Matteus kirjeldab seega tähetarkade loos kolme võimalikku vastust Jeesusele: vägivaldne tagasilükkamine, kummardamine ja ükskõiksus. Need võimalused ei lõpe Matteuse 2. peatükiga. Vastupidi, kõigi nelja evangeeliumi peateemaks saab see, kuidas vastata Jeesusele. Sellega kaasnev juhtmõte on, et Jeesuse saabumine eraldab alati inimesed ja toob konflikti. Igaüks peab Tema elu, õpetuste ja nõudmistega silmitsi seistes leidma, et on sunnitud vastama kas kiituse ja rõõmu, vihkamise ja vastuseisu või tundetu ükskõiksusega. Üks tulevase Rahuvürtsi paradokse on, et Tema nõuded on jätkuvalt jaotanud inimesi nendesse kategooriatesse, kuna suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel toimub ju kogu maailmas iga põlvkonna üksikisikute elus.
Neid teemasid tuleb võtta tõsiselt. Juudi juhtide kogemus näitab ju, et koguduse liikmeks olemine või koguni koguduse juhtkonda kuulumine ei tähenda, et asjad on Jumalaga korras. Ta annab igaühele meist vabaduse teha „juutide kuningaga“ seda, mida soovime.
In English