Kas ma olen usus kasvanud?

Vana aasta lõpp on eriline. Seda tajuvad ilmselt kõik inimesed. Erinevad inimrühmad aga tähistavad ja veedavad seda õhtut kardinaalselt erinevalt. Sellel päeval võib linnas näha kiirustavaid inimesi – veel viimased ostud, ruttamised, et võiks vääriliselt tähistada aasta möödumist ja uue algust. Paljudele, vast enamikule, saabub see tegelikult tõsine ja pühalik hetk kärarikkas, lõbusas seltskonnas klaaside kõlina, naeru ja lauluga.

Inimesed kardavad iseendaga üksi jääda just sellel õhtul. Vast seetõttu, et need tunnid sunnivad järelemõtlemisele, kokkuvõtete tegemisele, tulemuste vaagimisele. Sageli ei paku selline ülevaade aga eriti rõõmustavat. Ja seltskond aitab maskeeruda, katta hinges olevat rahutust, rahulolematust iseendaga ja tühjusetundega.

Meie kristlastena tunnetame samuti selle õhtu erilist pühalikkust ja pidulikkust. Ka meie vaatame tagasi möödunud aastale. Milliste kriteeriumide järgi hindame möödunud aastat? Kas aasta oli õnnelik, ehk olime edukad töökohas, võib-olla sai keegi korteri, ostis uue auto, sooritas hästi oma eksamid, abiellus.... See kõik on hea ja aitab kaasa meie õnnele, kuid see pole kristlase jaoks peamine. Vähemalt ei peaks olema.

Meie peamine küsimus aastale tagasi vaadates peaks olema: kas ma olen usus kasvanud, kas ma olen edenenud kristlikus elus, kas ma olen olnud sõbralik ja tähelepanelik oma kodus, töökohas, sõprade ringis, koguduses...?

Ja tähtsaim: kas ma olen saanud lähemale Jumalale, oma kallile Päästjale? Neile küsimustele aitab vastata kõik see, kuidas oleme kasutanud Jumalalt kingiks saadud kõige kallimat aaret – aega.

Kujutagem seda nii, et täna õhtul ulatame Jumalale tagasi meie aasta jooksul täidetud päeviku, mille Ta aasta eest meie kätte puhtana andis. Täitsime need leheküljed oma mõtete, pilkude, sõnade ja tegudega – kas ainult headega?

Küllap piisab vähesest endassevaatamisest, et koos Taavetiga paluda: „Jumal, ole mulle armuline!”

Meie ees seisabki ju armuline, meid armastav Jumal ja on valmis igal hetkel võtma meie süükoorma ja andestama. Ja seda on Ta teinud iga kord, kui me mõtteis kokkuvõtet tehes Tema ette põlvitame. Ja küllap teeme seda igal päeval, sest vajame õnnelik olemiseks Tema andestavat rahu ja meile on loomulik elada pidevas osaduses temaga. Usaldus Jumala vastu muudab kauniks ja sügavamaks meie inimlikud suhted ja maise õnne. Kõike head võtame kui Jumala kallist ja heldet andi, mida Ta on tõotanud, kui oleme Tema riigi, taevased asjad, oma elus esiplaanile asetanud.

Ilma selle kogemuseta ei muutu meie elus midagi. Jumal aga soovib, et me ei sõidaks aastast teise vanades roobastes. Temalt saadud väes saame edasi rännata rõõmsalt ja kindlalt, teades, et oleme Tema lapsed. Olgem Talle selle eest tänulikud!

Elades selles maailmas, saab meile osaks ka kurbust ning leina. Ometi on Jumal ka kurbuses meie troost ja abi. Uskliku leina taga särab rõõm ülestõusmise imelisest tõotusest ja usk selle reaalsusse. Usaldagem Tema tõotust: „Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.” Ja siis annab Tema meie huultele tänulaulud ka muredeöös ja keset raskusi. Tema kõrval uue aasta teedel sammudes ei pruugi me karta tulevikku. Tema teab, mis meile kasuks tuleb.

Soovin meile kõigile, et Jumala rahu, mis on ülem kui kõik mõistus, hoiaks meie südame ja mõtted Jeesuses Kristuses uue, järgmise aasta igal hetkel!

Aino Ormus