JEESUS, MÄRTRITELE ELUANDJA

Smürna kogudust iseloomustavad vaesus, tagakiusamine, vangistus ja surm. Rooma pidas Smürna vastu episoodilist ja kohalikku, kuid samas tugevat vaenu. „Kirikuajaloolane Theodoret kirjeldab kujukalt neid tagakiusamise õudusi, kui ta räägib piiskopite kogunemisest Nikaia nõupidamisele mõned aastad pärast tagakiusamist (325 p.Kr.). Mõned piiskopid olid silmadeta, mõned ilma käteta, mis olid otsast rebitud, teised mitmel viisil moonutatud kehadega. Paljud ei elanud seda rasket aega üle“ (Seitsmenda Päeva Adventistide Piiblikommentaar, 7. kd., lk. 748, ingl. k.).

Noor tütarlaps Rooma areenil, kes vaatas pealt, kuidas sõdalased ta ema lõvide ette viskasid, iseloomustab märtrite meelsust. Kui tütarlaps nägi, kuidas ta ema tükkideks kisuti, ei pidanud ta kauem vastu ja tõusis ning hüüdis: „Mina olen ka kristlane.“ Ka tema heideti lõvide ette.

Smürna kogudusele esitles Jeesus end eluandjana. „Esimene ja viimane, kes suri ja on elav.“ Ta tõotas neile, kes kannatasid tagakiusamist ja surma: „Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada!... Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja“ (Ilm. 2:10). Jeesus suri tagakiusajate käte läbi, seega on Tema julgustussõnad eriti tähendusrikkad neile, kes täna usu pärast kannatama peavad.

Võib-olla oled mures selle pärast, kuidas toime tulla tagakiusamisega tänases päevas ja märterlusega lõpuajal. Pane tähele neid julgustavad sõnu Jumala sõnumitoojalt Tema kogudusele: „Teie mõtted võivad tihti valu [füüsilise või emotsionaalse] tõttu hägused olla. Püüdke siis mitte mõelda. Te teate, et Jeesus armastab teid. Ta mõistab teie nõrkusi. Te saate täita Tema tahet sellega, et lihtsalt puhkate Tema käte vahel“ (Suure arsti jälgedes, lk. 251, ingl. k.). DRG