MEIE PATUVABA REGISTER

Kui me esimest korda Singapuris elasime, olin ma Kagu-Aasia Liidu evangelist ja pidin sageli evangeelseid seeriaid pidades kuni kuus nädalat kodunt eemal olema. Kui meie kaks väikest tütart palusid: „Issi, miks sa jälle ära pead minema?", rahustasin nende kartusi lubadusega: „Kui ma tagasi tulen, toon teile mõlemale kingituse.“ Kui ma tagasi tulin, küsisid nad rõõmsalt: „Kus mu kingitus on?“ Nad ei küsinud: „Kas sa tõid meile kingituse?“. Nad olid kindlad, et mul olid kingitused olemas. Ainus küsimus oli – kus need on?

Kui Jumal tõotas Aadamale ja Eevale, et Ta saadab ühel päeval Messia, kes võidab kurjuse surres nende pattude eest (1. Mo. 3:15), siis uskusid nad Jumalat sõna-sõnalt. Jumal oli tõotanud ja, kuigi Jeesus ei tulnud enne tuhandete aastate möödumist, ohverdasid inimesed iga päev tallesid, sest nad uskusid, et Messia tuleb nende pattude eest surema. Jesaja 53. peatükis on liigutav kirjeldus Kristuse kannatustest ja surmast meie pattude eest, nagu oleks see juba toimunud. Küsimus ei olnud: „Kas Messia tõesti sureb minu eest“, vaid küsimus oli: „Millal see toimub?“

Ristil Jeesuse veri andestas meile ja pesi ära meie patud. Selle asemel, et küsida: „Millal sa meile andestad ja meie patud kustutad?“, peaksime hoopis rõõmustama, et Jeesus on seda juba teinud (1. Jh. 1:7-9).

Tema töö meie vahemehena Tema tuleku-eelses kohtumõistmises, mis algas 1844. aastal, seisneb meie pattude kustutamises oma verega (Ap. 3:19). Kuigi Jeesuse tõotus meie patud kustutada ei täitunud enne 1844. aastat, on Heebrea raamatu autor selles niivõrd veendunud, et kirjutab nii nagu oleks see tõotus juba täitunud: „Meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana.“

Alates 1844. aastast on Jeesus olnud kõige pühamas paigas, kustutades meie patte ning asendades need oma puhta eluga. Mingem siis Jeesuse ette „siira südamega usukülluses“ ja tänagem Teda oma patuvaba eluaruande eest! „Sest ustav on, kes seda on tõotanud!“ DRG