Oleme kümme kuud jälginud Jeesust. Alguses vaatlesime Teda kui igavest Jumalat, seejärel kui lihakssaanud Kristust, teenivat Sulast ja ristilöödud Talle. Nüüd oleme jõudnud järgmise kulminatsioonipunktini ning vaatame Jeesust kui ülestõusnud Issandat.
Pärast seda pühapäeva varahommikut, kui maa värises, ingel laskus taevast ja hauakamber avanes, ei olnud maailm enam endine. See avaldas jüngrite suhtele Jeesusega palju võimsamat mõju kui miski muu. Ülestõusmise tõttu said jüngritest apostlid, järelkäijatest agressiivsed juhid ja hirmust sai võidukas julgus.
Mitte kusagilt kristluse ajaloost ei leiame me selle sündmuste sündmuse kirjeldust. Ükski Uue Testamendi autoritest ei ürita tegelikku ülestõusmist kujutada. Nad käsitlevad seda lihtsalt faktina. Kuid evangeeliumid esitavad Kristuse ülestõusmist kolme teema kaudu: tühi hauakamber, valvurite hirm ja Jeesuse kohtumine mõnede järelkäijatega.
Matteus avab ülestõusmise loo jutustusega Maarja Magdaleenast ja teisest Maarjast, kes tulevad Jeesuse hauda vaatama. See „teine Maarja“ on Jaakobuse ja Joosese ema (Mk 16:1; 15:47). Siin on taas üks evangeeliumiloo huvitav aspekt. Sel ajal kui Jeesuse meessoost jüngrid on peidus ja hirmu tõttu varjunud, külastavad need naised avalikult hauda.
Kui sobilik on see, et need kaks Maarjat on esimesed, kes saavad uudise ülestõusnud Issandast! Nemad olid ju need, kes jäid Tema juurde, kui Ta rippus ristil, nad olid järgnenud Talle, et näha, kuhu hauda Ta pandi, ja nüüd oli nende armastuse ja ustavuse eest tasutud.
Siin on meelespidamist väärt mõte. Need pole alati koguduse „suurimad“ või kõige silmapaistvamad inimesed, kes on oma teekonnal Issandaga enim õnnistatud. Hoopis neil, kes on kõige hoolivamad ja pühendunumad, on eesõigus käia Temaga kõige lähedasemas suhtes ja saada kõige täielikumalt osa Tema õnnistustest.
In English