Kohus Juudase üle

Avaldatud 27.9.2017, rubriik Päeva sõna

Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.“ Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!“ Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles. Matteuse 27:3−5

Kõige silmapaistvam Juudase kohtu kohta on see, et ta langetas kohtuotsuse ise. Meil on võimatu mõista kõike, mis oli enne seda tema väärastunud mõtlemises toimunud, aga vähemalt üks asi on tema jaoks viimaks selge. Nüüd mõistis ta enda teo õudust. Kui ta püüdis raha tagasi anda, siis preestrid lihtsalt irvitasid ta üle. Niisugused on patused sõbrad. Nad olid kasutanud teda oma eesmärkide täideviimiseks ja nüüd, kui ta abi vajas, põlgasid nad ta ära.

Siis viskas Juudas hõberahad templisse maha. Siin lauses on kaks olulist sõna, mille täit tähendust ei peegelda enamik tõlkeid, mis väidavad, et raha visati maha templis.

Esimene sõna on see, mida kasutatakse templi kohta. See pole sõna templi kohta üldiselt (hieron), vaid sõna templi püha paiga kohta. Selle juurde jõudmiseks pidi Juudas minema läbi paganate õue, naiste õue ja Iisraeli õue. Edasi ei tohtinud ta minna. Ta oli jõudnud barjäärini, mis eraldas teda preestrite õuest. Seepärast pidi ta preestritega vestlemisel karjuma.

Nii jõuame teise tähendusrikka sõnani, mida tavaliselt tõlgitakse mahaviskamisena. See sõna tähendab ka eemale viskama, loopima ning see on tähendus, mida nõuab templi geograafia. Juudas viskas raha eemale, pilkavate preestrite suunas, läks välja ja poos enese üles.

Niisugune oli selle mehe lõpp, kelle kavalad nükked olid viltu vedanud. Ta oli mõelnud sundida tagasihoidlikku Jeesust ilmutama enda kui Messia/Kuninga väge, kuid ta oli saavutanud vaid selle, et saatis Kristuse ristile. Juudase elu oli kildudeks purunenud.

Sellest kogemusest tuleneb kaks õppetundi. Esiteks see, et sageli hakkame vihkama neid asju, mille oleme patuga hankinud. Mõnel juhul muutub patustamise objekt vastikuks ja eemaletõukavaks. Sama oli Juuda ja Amnoni võistluse puhul õe Taamari pärast (1Sm 13:1−19).

Teine õppetund on, et me ei saa aega tagasi keerata. Kõigil meil on olnud aegu, mil tahaksime uuesti elada, et teha asju teistmoodi. Aga see on võimatu. Me peame oma tegude tagajärgedega tegelema. Seda karmi tõsiasja meeles pidades peame vaatama ette, kuidas me iga päev elame.