Kõik loksus paika

Ma sain täpselt kaks aastat tagasi koondamisteate. Keegi võib ju öelda, et sel ajal ei olnud töö leidmine nii keeruline kui täna ja teatud mõttes on tal muidugi õigus. Minu puhul mitte. Kasvatan üksinda last ja firma, kust mind koondati, maksis korralikku töötasu. Ma polnud niivõrd mures uue töökoha kui palganumbri pärast.

Kui ma meie firmaomanikule enda koondamisest teatasin (koondamise otsustasid teised inimesed), oli ta ebameeldivalt üllatunud, kuid rahustas mind sõnadega: „Meil on nii mitu firmat, küll me sulle mõne koha leiame.”

Minu ülemus eelmisest töökohast kutsus mind tagasi enda juurde, kuid palk, mida ta pakkuda sai, pani mind tõsiselt muretsema hakkamasaamise pärast. Mulle lubati, et edaspidi ehk leitakse ka mingit lisatööd ja lisatasu maksmise võimalus, kuid reaalselt sain siiski arvestada summaga, millest oleks jätkunud sõna otseses mõttes ainult söögiks ja maksudeks. Vajasin tõsiselt Taevaisa tarkust – kas võtta vastu konkreetne tööpakkumine, mis tähendanuks alalist võitlust igapäevase toimetuleku eest, või jääda ootama ebamäärase lubaduse täitmist, mille tulemusena võisin ka hoopis tööta jääda.

Palusin endiselt ülemuselt mõtlemisaega, mida kasutasin tõsiseks palvetamiseks. Tööta olemist ma endale mitte mingil tingimusel lubada ei saanud. Ka väiksema palgaga töökoht on TÖÖKOHT. Teisalt ei saanud ma ju ka oma praegusele firmaomanikule peale käia: „Kuule, sa lubasid mulle töö leida…”

Kui mulle antud mõtlemisaeg lõppes, olin palvetades jõudnud otsusele – võtan vastu pakutava koha ja pean makstava tasuga kuidagi hakkama saama.

Sel päeval pidin oma otsusest endisele ülemusele teada andma. Aga enne, kui jõudsin helistada … astus minu kontorisse meie firmaomaniku sõber, keda hästi tundsin. Ta tegi mulle tööpakkumise, millest ma ei saanud keelduda, sest ta nõustus mulle maksma praktiliselt sama töötasu, mida olin saanud siiani. Ütlesin oma jah-sõna KOHE. Minu puhul juhtub sellist asja harva. Tavaliselt võtan alati enne otsustamist aega palveks, sest mind huvitab ainult see, mida Taevaisa asjast arvab. Sel hetkel teadsin ometi, et tegu on minu Taevase Isa lahendusega.

Täna võin kinnitada, et ma pole pidanud oma otsust kahetsema – töötan firmas, millesarnases olin juba ammu tahtnud töötada, mind ümbritsevad meeldivad kolleegid ja ma olen, muuseas, rahul ka tööga, mida teen.

Last but not least, TÄNU koondamisele, või täpsemalt koondamistasule, vabanesin ma paarist tülikast finantskohustusest, mis mind vastasel juhul veel paar aastat koormanud oleksid.

Oma tänu Issandale ei suuda ma tegelikult sõnadesse panna, see on tõesti suur. Ja kõige enam seepärast, et mina ise ei teinud enda heaks mitte midagi.

Jana Rosin