Apostlite teod 7:55, 56
Taanieli raamatu 9. peatüki seitsmekümne aastanädala pikkune prohvetikuulutus on selliste mõõtmetega, et sel on prohvetlike tekstide hulgas eriline tähtsus. Esiteks kuulutab see Jeesuse Messiaks nii selgelt, et selle teksti lugemine on olnud keelatud mõnedes ringkondades, kus kardetakse, et see juhib inimesed Kristusesse uskuma.
Peale selle visandab see selge prohvetliku ajajoone Jumala lepingurahva prooviajaks. Rahvas oli üle astunud Jumala hingamisaasta nõudmisest 490 aasta vältel17; neile pidi antama veel üks 490-aastane prooviaeg. Selle aja lõpus anti evangeeliumi kuulutamise kohustus paganarahvastele.18
Huvitav on see, kuidas Jumal lihtsalt ei alustanud 490-aastast prooviaega prohvetianniga, vaid Ta tähistas ka olulisi verstaposte samamoodi. Võtame näiteks prohvetikuulutuse esimese segmendi (seitse nädalat ehk nelikümmend üheks aastat), mis märkis ära Jeruusalemma ülesehitamise. Sel ajal julgustasid Jumala rahvast sellised prohvetlikud valgused nagu näiteks Esra ja Nehemja. Kui tuli viimaks aeg Messia ilmumiseks, sosistas Vaim seda sellistele prohvetitele nagu näiteks Siimeon ja Anna. Kui Messias ilmus oma ristimisele aastal 27, kuuekümne üheksa aastanädala lõpus, oli Ristija Johannes − ajaloo suurim prohvet − see, kes Messiat maailmale tutvustas.
Seejärel, seitsmekümne nädala lõpus, aastal 34, antakse Stefanosele prohvetlik sõnum vahetult enne märtrisurma. Pärast seda, kui ta on teinud ülevaate Jumala ustavusest Iisraeli suhtes, antakse talle nägemus Jeesusest taevases pühamus.
Iga kontrollpunkti teel tähistab Jumala kinnitus prohvetianni kaudu. Seitsmenda päeva adventistid on ammu tunnustanud, et Taanieli raamatu 8. peatüki kaks tuhat kolmsada päeva on seotud Taanieli raamatu 9. peatüki prohvetikuulutusega. Kas peaksime ootama, et Jumal kinnitab selle täitumist prohvetianniga? Mõtle sellele: päeval pärast suurt pettumist aastal 1844 ilmutas Vaim tõe taevasest pühamust Hiram Edsonile ning sama aasta detsembris koges Ellen White oma esimest nägemust.
Oleks üllatav mitte kuulda Jumalast ajaloo pikima prohvetikuulutuse lõpus, ning fakt, et Ta kõneleski, tõendab veel enam, et me ei ole järginud mingeid „targutavaid müüte“. (2. Peetruse 1:16)
In English