Saa Jumalaga sõbraks I

Antikangelase tsiteerimist ei peeta just heaks tavaks. Tema sõnade kordamine tundub olevat kahtlane ja isegi ohtlik. Kuid Piiblis on üks tekst, mille väljaütlemine teeks au kangelaselegi. Ütleja oli Eliifas, üks Iiobi sõpradest, kelle kohta Jumalgi ütles, et nad polnud Jumala kohta tõtt rääkinud. Aga üks tema nõuanne on kohane kõigile inimestele: „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!”

Õnnelik olemine on kahtlemata üks meeldiv seisund. Ja eks igaüks püüab seda saavutada selliste vahenditega, mida ta kõige paremaks peab. Filosoofidki on läbi aegade tegelenud just selle teemaga, kuidas õnne saavutada, ja jõudnud erinevate ja vastukäivate järeldusteni. Mõni aeg tagasi seadsin minagi endale elueesmärgi – olla õnnelik. Tean, et see kõlab kuidagi tavaliselt ja triviaalselt, võib-olla isegi liiga ilmalikult. Siiski oli põhjus selles, et hakkasin mingil hetkel tajuma, et kristlased rõhutavad mõnikord eesmärgina liiga palju seda taevast kodu. Ja jätavad seega mulje, et elu siin patuses maailmas peabki olema üks hammaste kiristamine ja suur piinade ning kannatuste jada. Aga elu siin maailmas võib kõikide probleemide kiuste ikkagi olla meeldiv – kui see elu on elatud koos Jumalaga kui sõbraga.

Just siinkohal tasub meenutada Eliifast, kes ütles, et igasuguse õnne aluseks on Jumalaga sõbraks olemine. Küsimus ei ole siin selles, kas Jumal on meie sõber. Loomulikult on. Temas on olemas kõik need omadused, mida me ihkame näha oma sõprades: armastav, usaldusväärne, kannatlik, helde andja ja mis kõik veel. Neid omadusi arvestades on Tema sõprust omada väga meeldiv ja tulus. Küsimus on hoopis selles, kas meie vastame Jumalale samaga: armastuse, usalduse ja omapoolse pühendumisega.

Teoreetilises plaanis on sõprus väga lihtne. Praktilises plaanis aga mõnevõrra raskem. Jakoobus, kes räägib usust ja tegudest, toob näite Aabrahamist. Rääkides Aabrahami usuteost, ütleb Jakoobus, et ta loeti Jumala sõbraks usu pärast. Me võime küsida, miks Jumal pani Aabrahami ette sellise valiku, mis Tema iseloomuga vastuollu läheb. Tuua Jumalale ohvriks poeg, kes oli saadud vanaduspõlves ja Jumala ime läbi? Kas Jumal ainult selleks andiski talle järeltulija, et ta siis jälle tagasi nõuda? Peame aga arvestama, et Aabrahami-aegses paganlikus ühiskonnas tähistas see suurimat andi või ohvrit, mida sai ühele jumalale anda. Aabraham, kelle vanemad teenisid ebajumalaid, mõistis Jumala väljakutset üheselt, vastavalt oma aja paganlikele kommetele. Ta oli õppinud oma uut ja tõelist Jumalat usaldama ja nii läks ta ühtaegu raske ja lootusrikka südamega sellele väljakutsele vastu. Hetkel, mil ta oli valmis oma poega altaril ohvrina surmama, andis Jumal sellele skisofreenilisele olukorrale lahenduse – asendusohvri. Selle tagajärjel õppis Aabraham Jumalat paremini tundma ja mõistma, kuivõrd palju kõrgem oli Jumal ebajumalatest, keda temagi kunagi oli teeninud. Ta õppis veelgi rohkem Jumala sõprust hindama ning usaldama.

Toomas Lukk