Usk või teod?

Avaldatud 27.7.2019, rubriik Päeva sõna

Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!“, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!“, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku − mis oleks sellest kasu? Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud. Jaakobuse 2:14−17

Nagu oleme juba näinud, on Jumala nime asjatult, mõttetult, vajaduseta kasutamiseks rohkem kui üks võimalus. Sellega seoses jõuame järgmiste põhiväärtusteni, mis tulenevad otseselt sellest valikust võtta Jumala nimi ja võtta seda tõsiselt – aidata abivajajaid ja elada rahus õiglusega.

Jaakobus ei pidanud suuremat inimestest, kes rääkisid palju, kuid ei teinud midagi. Kui ta oleks siin, ei arvaks ta eriti hästi mõnest maailmas toimuvast „misjoniprogrammist“.

Adventistidena usume, et keha, mõistus ja emotsioonid – inimese olemus on hing. Me ei arva, et on keha, mis kõnnib ringi nii, et selles elab täiesti eraldatult surematu hing, kes nii-öelda valdab keha seni, kuni keha sureb. Seega on meil tavaliselt (mitte alati) õnnestunud töö käigus jõuda kogu inimeseni ja aidata inimest tervikuna, mitte üritada lihtsalt teda pöörata uuele arusaamisele Jumalast ja jätta ta siis nendesse kehvadesse oludesse, millega ta elu juba seotud on.

Meil on meditsiiniprogrammid, toiduabiprogrammid, katastroofiabi, virelevate mikroettevõtete abi … Ainult Jumal suudab kokku lugeda, kui mitmel moel adventkristlased ja teised inimesega tervikuna tegelevad.

Kuid me peame hoolitsema selle eest, et niisugune suhtumine oleks ka meie igapäevaelus. Võib-olla me juba töötame mõnes sellises valdkonnas. Või ehk ütleme kurvastavale sõbrale: „Ma palvetan sinu eest“ ja lähme oma teed. Võib-olla jagame oma lõunat mööduva kodutuga või ehk mõtleme: „Kui ma annan talle raha, joob ta selle lihtsalt maha.“ Võib-olla korraldame naabruskonnas ühissöömisi, aga meie arvates loeb see ainult siis, kui saame nad seminari või evangeelseid koosolekuid kuulama. „Kui neile süüa anda, siis tulevad nad ainult toidu pärast!“

Midagi, mille üle mõelda: lammaste ja kitsede loos ei maini Jeesus kordagi evangeelseid koosolekuid, seminare ega isegi mitte õpetamist (kuigi õpetamine on suures misjonikäsus). Ta ootab neid, kes toidavad, riietavad, hoolitsevad … neid, kes armastavad.

Samamoodi nagu Tema.

Õpetaja, Tervendaja, Puudutaja, anna mulle oma silmad! Anna mulle oma käed, oma mõtted ja oma armastus! Palun näita mulle, kuidas jagada seda kõikjal, kuhu ma lähen!