Usk, mis annab elu

Usk ja elu – mind pani mõtlema nende kahe sõna seosele lähedaste inimeste ellu tulnud katsumused ja kannatused. Mida teeme, kui diagnoositakse raske haigus, millest paranemine on küsimärgi all? Loomulikult paneb see meid otsima ainsat ja tõelist eluallikat, Jeesust. Me teeme mida iganes, et Tema meid kuuleks, kuid sellele vaatamata võivad asjad areneda loodetust teisiti. Ahastuses avame Jumala Sõna, mille lehekülgedel ütleb Tema lihtsalt ja lakooniliselt: „Usu!”

Uskumine on seotud teadmistega Jumalast ja usaldusega Jumalasse. Johannese evangeelium on üks imelisemaid usuraamatuid Piiblis. Selles nimetatakse 98 korral pääsemist usu kaudu. Pääsemise all mõtleb Johannes uskumist ja elamist Jumalaga. Johannes annab evangeeliumi lõpus teada, miks ta selle raamatu kirjutas: „Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nime sees” (Jh 20:31). Johannese jaoks ei olnud kahte igavikku, oli uskumine Jeesusesse Kristusesse, igavese elu algus nüüd ja praegu. Ta ei käsitle igavikku tuleviku keeles, ta räägib igavikust, mis võib igaühe jaoks alata juba täna.

Kas me ei hakka kannatusi ja raskusi nägema teisiti? Tõsi, me tunneme valu ja lahkumisekurbust, kuid see ei ole lõplik. Kannatused ja valu on elu paratamatu osa; Johannes ütleb, et see ei ole elu lõppemine. Johannes esitab kõike väga praktilises ja otseses seoses usuga Jeesusesse. Uskumine ei ole teooria, see on praktiline elu Jumalaga. Kui me usume Temasse, ei saa keegi meilt võtta elu, mis on ühenduses Jumalaga. Sellist usku südames kandes ei mõtle me ainult tulevasele õndsusele, me võime juba täna nautida elu sellisena, nagu see meile on antud.

Meil on mõnikord raamatupidaja usk: me korrutame, liidame ja lahutame häid ja halbu tegusid, mitte ainult enda, vaid ka teiste omi. Juudidki arutasid, mis suuri tegusid nad peaksid tegema, et pärida igavest õndsust. Jeesus aga vastas sellistele bürokraatidele lihtsalt: „See on Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud!” (Jh 6:29)

Usk ja elu on lahutamatult seotud. Uskumine tähendab Jumalaga kooskäimist kõikjal ja alati. Eenoki kohta öeldakse, et ta käis koos Jumalaga. Käis siin maa peal niikaua, kuni teda enam siit ei leitud, sest ta võeti taevasse. Kuidas on sinu ja minuga – kas uskumine tähendab meiegi jaoks sama nagu Johannesele ja Eenokile?

Tõnu Jugar