Kõndisin koos sõbraga läbi lennujaama, kui ta äkitselt tõmbas raha koti vahelt välja ühe kaart. „Näed,“ ütles ta, „see kaart lubab meil sinna minna!“ Ta osutas üle õla uhkele eraootesaalile, mis ei olnud seotud liinilennuga, millega meie reisisime. Tõepoolest saime selle kaardiga sisse. Pean tunnistama, et see oli imetore paik: mugavad toolid, hämmastav toiduvalik, tasuta internet ja ajalehed kogu maailmast.
„Kuidas sa selle kaardi said?“ küsisin ma sõbralt, kui istusin mugavalt, käes peene aedviljavalikuga taldrik. „Kas pidid selle ostma?“
„Ei, see tuli koos krediitkaardiga,“ vastas ta. Ta tõmbas välja krediitkaardi ja näitas mulle. Olin rabatud. Mul oli samasugune kaart! „Pead neilt vaid küsima juurdepääsu sellele ootesaalile ja nad saadavad selle sulle.“
Mul polnud aimugi. Olin aastaid mööda maailma rännanud, kuid polnud kunagi teadnud, et mul on vaba ligipääs tervele reale kõrgetasemelistele ootesaalidele üle kogu maailma.
Sama kehtib palve eesõiguse kohta. Sageli vaatame suuri usukangelasi ja soovime, et võiksime nende moodi olla: kui meil ainult oleks selline ligipääs Jumalale! Kui ainult Jumal kuuleks meie palveid samamoodi, nagu Ta kuulis nende omi!
Jaakobus tahab tänases Piibli tekstis öelda midagi, mida ei tohi alahinnata: sul on rahakoti vahel sama ligipääsukaart, mis oli Eelijal. Ta ei olnud superkangelane. Piibel näitab, et nagu sina, nii väsis ka tema, kaotas julguse ja ühel korral soovis isegi, et võiks surra! „Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!“(1. Kuningate 19:4)
See oli tõsi – ta ei olnud parem kui tema vanemad, aga tõsi on ka see, et ta ei olnud parem kui sina. Jaakobus ütleb Eelija kohta, et ta oli „meiesugune inimene“ ja Jumal vastas tema palvetele imelisel kombel. Piibel on jutustus tavalistest inimestest, kellele anti erakordne ligipääs Jumalale. Asja tuum on, et sinul on sama eesõigus − taevas ei ole täna kaugemal kui sel päeval, mil Eelija palus vihma.
In English