Variserid olid seaduse kirjatähe osas suurepärased, kuid viletsad selle tegeliku tähenduse osas. Nad olid hingelt perfektsionistid ja kõik perfektsionistid vajavad nimekirja, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kui perfektsionistid kavatsevad seadust järgida täiuslikult, peavad nad muutma seaduse kontrollitavaks.
Seega peavad vana aja variserid – nagu ka meie aja variserid – olema ettevaatlikud, kuidas nad pattu määratlevad. Nende jaoks oli patt tegu.
Seega kitsendasid nad piibellikud keelud mõrva ja abielurikkumise kohta ainult teo piiridesse. Inimene ei olnud patune enne, kui ta oli tegelikult mõrva toime pannud.
Variseride partei kitsendas käskude tähendust, et teha võimalikuks täiuslikkus, kuid ka laiendas seaduses lubatavat, et näiteks mees võiks oma naisest lahutada kõige tühisemal põhjusel, ilma et teda peetaks seaduserikkujaks.
Jeesus keeldus nende mängu mängimast. Vastupidiselt juutidele, kellel oli kalduvus kitsendada seaduse tähendust ja laiendada selle lubasid, liikus Ta seaduse välisest kirjatähest kaugemale selle sisemise vaimuliku eesmärgi poole. Seega osutas Ta, et põhiprobleem ei ole tegu, vaid teo taga olev mõte. Selle tulemusena on isegi teise inimese himustamine patt ja isegi teise inimese peale vihane olla on vale.
Nii purustas Jeesus variseride hõlpsa täiuslikkuse. Lõppude lõpuks, kuigi hea usklik ei pruugi olla sooritanud mõrva või abielurikkumise tegu, pole neid, kellel poleks kunagi olnud isemeelseid viha või iha mõtteid.
Jeesus täitis seaduse tähenduse vaimuliku sügavuse ja ühtlasi eemaldas kõik seadustatud lubamised, mille variserid olid sinna juurde liitnud oma minapildi kaitseks.
Tänagi osutab Jeesus oma seaduse tõelisele olemusele: Ta tahab, et elaksime seaduse tegeliku tähenduse, mitte ainult selle kirjatähe järgi.
In English