Kui Jeesus räägib Seadusest ja Prohvetitest, siis Ta räägib oma aja Piiblist, Vanast Testamendist. „Seadus“ oli viis Moosese raamatut ja „Prohvetid“ hilisemate Piibli autorite kirjutatud raamatud, milles nad õpetasid ja seletasid Seadust ja kohaldasid seda iisraeli rahvale.
Seadus on algusest lõpuni Piibli keskne mõiste. Seega tasub meil kulutada veidi aega selle teema mõistmiseks, liiatigi, kuna Jeesus ütleb, et see on oluline.
Moosese Seadus koosnes tegelikult mitut liiki seadustest. Esimene neist oli kümne käsu moraaliseadus, mille Jumal söövitas kõigi aegade jaoks Siinai mäel kivisse. Moraaliseadus sätestab suurepärased põhimõtted, mis on iga inimtegevuse ja suhte aluseks.
Teine Moosese raamatutes leiduv õiguse kategooria on seadusandlik õigus. Me ei tohi kunagi unustada, et iisrael ei olnud ainult Jumala kogudus – see oli ka omaette rahvas. Ja nagu teistelgi rahvastel, pidid neil kehtima tsiviilseadused.
Kolmandaks seaduste kategooriaks Moosese raamatutes on tseremoniaalseadused, kus peegeldus see, kuidas Jumal kavatses patuprobleemi lahendada. Need seadused koonduvad pühamu, vereohvrite ja preestriteenistuse ümber. Tseremoniaalseadusel on sügav tähtsus, kuna see laseb aimata Jeesuse tähtsust ja Tema töö olemust.
Peaksime ära märkima ka neljanda õiguse kategooria, kuid seda me ei leia Moosese raamatutest. See on suuliselt edasiantud seadus või Moosese seaduse tõlgendus kirjatundjate ja variseride poolt.
Matteuse 5. peatüki ülejäänud osa jaoks on eriti olulised moraaliseadus ja kirjatundjate tõlgendus sellele. Siin oli Jeesuse ja variseride partei vahelise konflikti piirkond. On oluline, et me mõistame Jumala seadust õigesti – tegelikult on see nii oluline, et Jeesus pühendab sellele ühe oma suurematest õpetuseplokkidest.
In English