Martin Luther oli jõudnud Wormsi. Reformaator oli oodanud teadlaste väitlust oma raamatute sisu üle, kuid selle asemel algatas Trieri peapiiskop Eck menetluse, paludes Lutheril tunnistada end oma raamatute autoriks ja oma seisukohast lahti öelda. Luther oli üllatunud ja kuigi ta kinnitas oma autorlust, palus ta aega, et lahtiütlemise nõude üle mõelda. Aega anti üks päev. Kas ta kaotab mõne tunniga oma enesekindluse? Kas see oli väitluse võte? Ükskõik, mis oli tema soovi põhjus, Luther andis end Jumala hoolde ja kinnitas järgmisel päeval kirikukogu ees, et Pühakirja tõendite valguses ei saa ta oma seisukohast lahti öelda, tulgu, mis tuleb.
Pärast seda, kui Peetrus ja Johannes olid vahistatud, sest kuulutasid päästest Jeesuse Kristuse kaudu, võttis nõukogu nad ette ja „keelas neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel“ (Apostlite teod 4:18). Kaks jüngrit vastasid: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“ (salm 20) Seejärel neid ähvardati ja lasti vabaks (salm 21). Nad läksid omade juurde ja esitasid hämmastava palve. Kui me palume Jumalal anda, mida me vajame rasketest oludest läbisaamiseks, mõtleme tavaliselt paluda Jumalal katsumus kõrvaldada, hoolitseda meie füüsiliste vajaduste eest või saata inimesi, kes meid lohutaks. Kuid nemad palusid, et Jumal annaks julgust, et jätkata Jumala Sõna kuulutamist! „Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna.“ (salm 29) Võime paluda sama, eriti kui oleme surve all või raskustes usu pärast Jeesusesse. Jumal vastas oma Vaimu imelise ilmnemisega: „Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.“ (salm 31) Jumal annab meile julgust, kui kohtame vastuseisu evangeeliumile. See on jumalik varustus, mille saame kindlasti!
Minu vastus:
In English