TÕOTATUD SEEME

Kogu Piibel kirjeldab selle tõotuse täitumist. See oli ühtaegu needus Saatana jaoks ja vabastustõotus neile, kes aktsepteerivad Jeesust kui Tõotatud Seemet. Eeva oli just teinud saatusliku vea, kuulates madu ja langedes niimoodi Saatana saagiks. Ennustades ette patu mõjusid Aadama ja Eeva järglastele, informeerib Jumal Saatanat pidevast võitlusest, mis hargneb maa peal tema järgijate ja Jumalale ustavate vahel. Võitluse haripunkt saabub siis, kui üks naise järglastest, tema “Seeme”, purustab Saatana pea – selge viide Jeesuse võidule Saatana üle ristil.

1Ms 3:15 osutab Jeesuse kolmekordsele rollile meie lunastustöös. 1) See ennustab ette Jeesuse lihassetulekut. Pane tähele, et Seeme pärineb naiselt, mitte aga mehelt. Tolleaaegne vana maailm arvas, et ainult mehel on seeme. Selline viide aga näitab selgelt, et Jeesus pidi sündima neitsist; 2) see salm viitab Jeesuse kannatustele ja surmale ristil: Saatan salvab Kristuse kanda; 3) tõotus sisaldab ka kinnitust Jeesuse võidust Saatana üle: Kristus purustab Saatana pea. Saatana püüded Jeesust surmata suunati hoopis tagasi tema enda vastu. Rist andis Saatanale surmahoobi – tema häving sai nüüd lõplikult kinnitatud. See, mida Jeesus ristil tegi, on võit meie kõigi jaoks, kes me aktsepteerime Teda oma Päästjana Saatana ja patu võimusest.

Selle esimese evangeelse tõotuse mõju tabas mind kord väga omapärasel viisil. Kui meie noorim tütar oli 3-aastane, jäi tema sõrm kokkukäiva tooli vahele, mis murdis väikese tüdruku sõrmeluu. Kiirustades temaga arsti juurde, tundsime, kuidas tema valukarjed lausa nagu kiskusid meil südant rinnust välja. Kui arst oli tema sõrme korralikult kinni pannud ja lapse voodi peale asetanud, tuli tema õde, kes oli kaks aastat vanem, minu juurde ja ütles vaikselt: “Issi, ma soovin, et see oleks olnud minu sõrm!” Kui me olime patu poolt hävitatud ja mõistetud igavesse surma, siis ütles Jeesus: “Oh, Isa! Ma soovin, et see oleksin olnud Mina!” Ja ristil täitus Jeesuse soov. See on evangeeliumi kõige olulisem osa. Kas see sõnum täidab su südame tänulikkusega?

Daniel R. Guild