Saatan tegutseb pidevalt, kuid vaid vähestel on tema tegevusest ja kavalusest aimu. Jumala rahvas peab olema valmis kavalale vaenlasele vastu panema. Seda vastupanu Saatan kardab. Ta teab paremini kui meie oma väe piire ning seda, kui hõlpsasti võime ta võita, kui seisame talle vastu.
Jumaliku jõu abil on nõrgim usklik talle ja tema inglitele rohkem kui võrdne vastane ning proovile pannes suudab nõrgim usklik tõestada … suurimat jõudu. Seepärast on Saatana sammud hääletud, ta liigub vargsi ja tema löögid on maskeeritud. Ta ei söanda end avalikult näidata, muidu äratab ta kristlase uinuva energia ja saadab ta palves Jumala ette.
Vaenlane valmistub viimaseks rünnakuks koguduse vastu. Ta on end pilgu eest niivõrd varjanud, et paljud ei suuda uskuda, et ta üldse olemas on, veel vähem on neid võimalik veenda tema hämmastavas aktiivsuses ja jõus. … Oma iseseisvusega hoobeldes alluvad nad tema petliku, lummava mõju all inimsüdame halvimatele impulssidele ja usuvad ometi, et neid juhib Jumal. Kui nende silmad avaneksid oma juhti märkama, mõistaksid nad, et ei teeni Jumalat, vaid kõige õiguse vaenlast. Nad mõistaksid, et nende paljukiidetud iseseisvus on üks kõige karmimaid ahelaid, mida Saatan saab tasakaalutule mõistusele kinnitada.
Inimesed on Saatana vangid ning neil on loomupärane kalduvus järgida tema sisendusi ja täita tema korraldusi. Neil pole iseeneses jõudu, et kurjale tõhusalt vastu panna. Nii kohutava vaenlasega võivad nad silmitsi seista üksnes siis, kui neis viibib elava usu kaudu Kristus, kes mõjutab nende soove ja tugevdab neid jõuga ülalt. Kõik muud kaitsevahendid on täiesti asjatud. Ainult Kristus piirab Saatana väge. See on ülitähtis tõde, mida peavad kõik mõistma. Saatanal on igal hetk palju teha, ta käib maa peal edasi-tagasi, otsides, keda neelata. Kuid tõsine usupalve lööb tema kõige tugevamad jõupingutused tagasi. Võtke siis „usukilp“, vennad ja õed, „millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled“. [Kiri efeslastele 6:16] − „Testimonies for the Church“, 5. kd, lk 293, 294.
In English