Heroodes oli häiritud. Aga iga kuningas oleks, kui kuuleks, et on sündinud laps, kes võib haarata tema trooni. Kuid Heroodes Suurel oli rohkem põhjust ärritumiseks eriti seepärast, et ta polnud sünnilt juut, vaid idumealane (vanade edomlaste haru). Kuid usutunnistuse ja kodakondsuse poolest oli ta juut. Peale selle oli Rooma impeerium määranud ta 37. aastal eKr juutide kuningaks. Valitsetavatele juutidele vastuvõetavamaks muutumiseks abiellus Heroodes Mariamnega, juudi kuningliku liini õigusjärglasega.
Ühesõnaga, Heroodeses olid muutlikult kombineeritud ebakindlus, ülemäärane võimuiha ja peaaegu haiglane teiste kahtlustamine − see kõik muutis ta halastamatuks, kui ta tajus mingitki väljakutset oma positsioonile.
Heroodes kõrvaldas kohe kõik, kes teda ähvardasid. Nii lasi Heroodes oma naisevenna üsna pärast ülempreestriks tõstmist „juhuslikult“ palee tiiki uppuda. Tema lemmiknaine Mariamne jagas peagi oma venna saatust, kui Heroodes kahtlustas, et ta sepitseb tema vastu vandenõu. Sama hirm viis surma tema kaks poega. Ja viis päeva enne oma surma (umbes sel ajal, kui Jeesus sündis) oli ta lasknud hukata oma kolmanda poja, kes oli vanim ja seega pärija. Rooma keiser Augustus nentis, et ohutum on olla Heroodese siga kui poeg.
Siin oli kuningas, kes ei talunud mingit väljakutset ega ohtu oma võimu suhtes. Ja Jeesus sündis Heroodese territooriumil. On väike ime, et valitseja oli tarkade meeste küsimuse „Kus on see juutide vastsündinud kuningas?“ (Mt 2:2) peale üksnes häiritud. Me ei tohiks olla üllatunud, kui leiame, et potentsiaalse rivaali kõrvaldamiseks tapab ta kõik Petlemma meessoost lapsed, kes on kuni kaheaastased.
Kuigi me võime võtta Jeesuse suhtes tähetarkade positiivse hoiaku, on meil võimalus teha ka Heroodese negatiivne otsus. Meis kõigis on ju Heroodes, kes tahab olla oma elu kuningas või kuninganna.
In English