Mõelgem meie kalli Päästja elu ja kannatusi meie pärast ning pidagem meeles, et kui me ei ole nõus taluma katsumusi, vaeva ja võitlust, kui me ei ole valmis osa saama Kristuse kannatustest, ei leita meid väärt olema Tema troonile istuma.
Meil on võimsa vaenlasega võideldes palju saavutada ja me ei söanda hetkekski tema kiusatustele järele anda. Me teame, et oma jõus ei ole meil võimalik edu saavutada, aga kuna Kristus alandas ennast ja võttis endale meie olemuse, on Ta meie vajadustega tuttav ja on ise talunud kõige rängemaid kiusatusi, mida inimesel tuleb taluda, ning alistanud vaenlase tema soovitustele mitte järele andes, et inimene võiks õppida, kuidas olla võitja. Ta oli varustatud meietaolise kehaga ning kannatas igas mõttes sama, mida inimene kannatab, ja veel palju rohkem. Meilt ei nõuta kunagi nii palju kannatamist kui Kristus kannatas, sest Kristuse peale pandi kogu maailma patud, mitte ühe inimese omad. Ta talus alandust, süüdistusi, kannatusi ja surma, et me võiksime Tema eeskuju järgides kõik pärida.
Kristus on meie eeskuju, täiuslik ja püha eeskuju, mis on meile järgimiseks antud. Me ei saa iial eeskujuga võrdseks, kuid me võime seda vastavalt oma võimekusele jäljendada ja sellega sarnaneda. Kui me langeme abitult, kannatame oma patu patususe mõistmise tõttu, kui alandame end Jumala ees, vaevame hinge tõelise kahetsuse ja meeleparandusega, kui esitame Isale Kristuse nimel innukaid palveid, siis võtab Isa meid kindlasti vastu, kui anname kõik puhtsüdamlikult Jumalale. Peame hingepõhjas mõistma, et kõik meie jõupingutused ja me ise oleme ülimalt väärtusetud, sest ainult Võitja nimel ja Tema jõus saavad meistki võitjad. − The Review and Herald, 5. veebruar 1895.
In English