Mõtted tänaseks
Esmapilgul ei ole Ussa lugu loogiline. Seaduselaegas oli eramajas olnud märkimisväärselt pikka aega pärast seda, kui see oli tagasi saadud vilistitelt, kes olid selle sõjasaagiks võtnud. Nüüd transporditi seda Jeruusalemma, kuid asjad ei läinud nii, nagu loodeti. Seaduselaegas ähvardas maha libiseda uuelt vankrilt, mille peale oli püha ese asetatud. Ussa oli üks meestest, kes vastutasid selle plaani logistilise külje eest. Kui ta nägi, mis juhtuma hakkab, sirutas ta käe välja, et kaitsta libisevat laegast. Jumal sai väga pahaseks ja karistas Ussat tema eksimuse pärast koheselt (2. Saamueli 6:7).
Jumala reaktsioon võib tunduda ebaproportsionaalne või lausa ebaõiglane, kuid kaalul oli rohkem, kui võime ehk arvata. Jumal oli andnud väga üksikasjalikud juhised, kuidas tuli seaduselaegast transportida (vt 2. Moosese 25:10−22 ja 4. Moosese 4−6). Nüüd eirati neid reegleid täielikult. Taavet oli muutnud seaduselaeka tagasitoomise sõjaväeliseks tsirkuseks, kus osales kolmkümmend tuhat meest. Seaduselaegas ei olnud aupaklikult kaetud ja seda ei kandnud preestrid, vaid selle asemel asetati see kõige püham ese vankrile, mida vedasid härjad. Ussa oleks pidanud paremini teadma, kuid ilmselt tegi ta hea meelega koostööd selles riskantses ettevõtmises, mis oli vastuolus jumalike juhistega. Meil on jätkuvalt raske aktsepteerida seda, et Jumal karistas teda nii, nagu Ta karistas. Kuid see teeb väga selgeks selle, et Jumalal on väga tõsi taga, kui Ta käsib meil hoolitseda, et pühad asjad oleksid tõepoolest pühana hoitud.
Minu palve
Halastaja Jumal, ma ei saa aru, miks karistati Ussat surmaga, kuid aita mul pühade asjade käsitsemisel järgida alati Sinu juhised!
In English