Jeesus on tagasi tulnud (Ilm 19) ja võtnud oma rahva, kes on kistud õhku Temaga kohtuma, endaga kaasa taevasse (1Ts 4:17; Jh 14:1−3). Seal on nad veetnud tuhandeaastase perioodi osaduses Jumala ja üksteisega ning on jõudnud täielikule veendumusele, et Jumal on patu põhjustatud kriisis teinud parima (Ilm 20:4−6). Kui kõik on rahul, pannakse patt, patused ja Saatan ise puhkama sellesse, mida Johannes nimetab teiseks surmaks (Ilm 20:7−15).
Sel ajal laskub uus Jeruusalemm uueksloodud maale (Ilm 21:1, 2; 2P 3:13). Ilmutusraamat kirjeldab seda uueksloomist kui Eedeni tingimuste taastamist. Patt on ainult mälestus, kui Jumala pühad, kes on Jeesuse mitmesuguse tegevuse läbi päästetud, veedavad igaviku peakorteriga planeedil Maa.
Üks kõige huvitavamaid asju selle taevase paiga juures on see, et Jeesus ilmutab selle Johannesele läbi negatiivse. Sellel on hea põhjus. Osaliselt sellepärast, et inimmõistus oma piiratud kogemustega ei suuda mõista Jumala riigi aulisust. See ületab nende mõtlemisvõime ja seepärast on seda võimatu kirjeldada.
Kuid meie, maalased, teame, millega peame olema vastamisi siin maa peal ja millest sooviksime pääseda.
Seepärast jutustab Ilmutusraamat meile, et taevariigis ei ole enam pisaraid, valu, surma ega leinamist. See räägib isegi, et pole enam merd (Ilm 21:1), mis tähendab sümboolselt seda, et kogu maa on põllumajanduslikult viljakas ja et seal pole enam nälga.
Mul on selle eituse üle hea meel. Ma ootan elu, mida ei piira surm ega katkesta haigused. Kuid need eitatud asjad annavad vaid kerge kuma sellest, mis ootab neid, kes otsustavad elada koos Jeesusega läbi lõputute aegade.
In English