Usk on selline naljakas asi, mis kipub kergesti näppude vahelt ära kaduma. See on mõnes mõttes nagu trenn: kui ei harjuta ja trenni ei tee, siis selle mõju väheneb ja võib lõpuks üldse kaduda.
Kui balletitantsijad ei tee trenni paar päeva, siis nende vorm langeb. Samamoodi on ka kristlasega: kui ta regulaarselt ei palveta, ei käi kirikus ega loe vaimulikku kirjandust, siis osadus Jumalaga langeb ja muutub nõrgemaks.
See trenn ja osaduse otsimine jääb tihtipeale nõrgemaks just headel aegadel, kui majanduslikult läheb hästi ja elu on täis põnevaid ettevõtmisi. Suvel näiteks, kui kõik on nii ilus, soe ja muretu. Ega siis kirikussegi väga palju inimesi jõua. Kui talve saabudes tulevad külmad pimedad ajad ja kohustused ning kiired perioodid, siis on ka põhjust Jumalat rohkem otsida.
Kunagi ühel seminaril tundsin järsku trotsi kõige kõneldava ja kogu ettevõtmise vastu. Ja just siis kõlas hingamispäeval kirikus jutlus, milles räägiti patu lahutavast väest.
Niipea kui ma oma patud tunnistasin ja andeks palusin, tundsin ka, kuidas trots lahtus ja jälle oli hea olla.
Osadust lõhuvad igasugused mittevaimulikud ettevõtmised ja patustamine. Igasugune patt on samm Jumalast eemale. Jumal, anna meile jõudu ja tahet astuda Sinule lähemale.
Risto Räägel
In English