Kindel lootus kui meie hinge ankur

Aasta lõppedes vaatame sageli tagasi möödunud päevadele. Mõnikord valdab meid eriline rõõm ja rahulolu, sest nii mõnigi meie unistustest on täitunud. Teinekord aga võime hoopis tunda kurbust, sest kuigi lootsime aasta algul nii palju, siis ometi jäi see kõik saavutamata. Meie päevades on nii sageli ebaõnnestumisi. Mõni aasta võib olla tõeliselt kohutav! Me kõik oleme inimesed. Me kõik eksime ja langeme.

Vanemaks saades hakkame sarnaselt iga-aastaste tagasivaadetega mõtlema ning analüüsima oma elus tehtu (ja kindlasti ka mittetehtu) üle. Meenuvad suuremad ja väiksemad seigad, mil olime uhked ja rahul iseendaga. Meenuvad ka need hetked, mille pärast veel aastaid hiljem häbipuna palgele tõuseb. Meile meenuvad nii head kui ka halvad ajad. Kuid ärgem laskem end heidutada! Kristlaste jaoks on alati olemas lootus. Kindel lootus, mis on liikumatu kui ankur.

Igas vanuses kristlastel on põhjust loota, sest me kõik saame osa sellest külluslikust elust, mida Kristus meile pakub. Ja seda juba siin maa peal olles. Nii nagu me inimestena kasvame lapsepõlvest läbi tormiliste teismeliseaastate küpse täiskasvanuea suunas, nii käime ka kristlastena läbi kõik need astmed. Mõtle hetkeks, kas oled oma vaimulikus arengus jõudnud täiskasvanuikka või võitled ikka veel teismelise kõikuvat usuvõitlust? Ükskõik, kus sa hetkel ka ei asuks, sa võid alati kinnitada oma lootuse Jeesusele. Isegi kõige süngematel päevadel (ja kas leidub üldse kedagi, kes suudaks neist pääseda?) võid sa alati tunda Püha Vaimu lohutavat lähedalolu. Jumala rahuga kaasneb ka kutse järgida Teda ja viia ellu need eesmärgid, mis Ta on seadnud su elule. Kinnita oma lootus ankruna Jumalasse ja lase oma hingel hõisata kiituslaulu Temale, kes armastab meid kõiki nii väga!

Karin Lukk