Me oleme Jumala silmatera

On suur arm olla Kristuse koguduse liige. Paulus näitab siin, et on vahe koguduseliikme ja mitteliikme vahel. Kui oleme Kristuse järgijad, teame, kuhu kuulume.

Me oleme erinevad. Mõni leiab endale koguduses kohe paiga – elab kiiresti sisse, teine aga ei kohane nii hõlpsalt ja eriti juhul, kui koguduseliikmete poolt mingit huvi ega soojust märgata ei ole. Need, kes on kauem kogudusse kuulunud, peaksid seepärast südamega jälgima, et ükski uus või uuem liige ei jääks üksi. Muidugi ei peaks ka kogudusega hiljuti ühinenud end võõrana tundma ega selliselt käituma – aga ilmselt on olulisem ja õnnistavam kauaaegsete liikmete armastav suhtumine.

Sissejuhatav kirjakoht jätkub: „...vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kaaskondsed.” Salmi selles osas võrdleb Paulus kogudust riigiga. Seda võrdlust võime lugeda ka Kl 1:13: „Jumal on meid asetanud oma armsa Poja riiki.” See tähendab, et me oleme Jumala riigi kodanikud.

Kus on Jumala riik? Kõikjal, kus Kristus usklike südames elab. See peaks meid julgustama! Mõelgem ka Jumala sõnadele Sakarja kaudu: „Kes teid puudutab, see puudutab mu silmatera!” (2:12). Kas tajume siit õhkuvat armastust ja hoolt!

Paulus ütleb ka, et oleme pühade kaaskodanikud. Sõna „pühad” kasutatakse Piiblis usklike kohta. Seega tuletab apostel meile meelde, et meie kõrval seisavad meiega ühtmoodi mõtlevad, ühise eesmärgi poole püüdlevad inimesed. Seda ei tohiks me ka siis unustada, kui vahel end üksi või mahajäetuna tunneme.

Ja sellele vaatamata on suur rõõm teada, et oleme Jumala igavese riigi kodanikud ja Tema kui selle riigi valitseja kaitse all. Kuid Johannes pakub veel rohkemat ja ütleb: „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi” (1Jh 3:1).

Jumala kodakondsetena oleme ühtlasi lähedases osaduses Jeesusega, Tema Isa on meie Isa. „Seepärast ei häbene ta [meid] nimetada vendadeks” (Hb 2:11).

See on nii suur arm ja armastus, mis meile päev-päevalt osaks saab ja millest me elame, nii et samasuguse armastusega peaksime ka oma õdesid-vendi armastama. Ärgem unustagem veresugulust – see on Kristuse veri, millega me oleme ühte liidetud – meie kõigi eest on ühine hind makstud!

Kristuses saame õigesti kokku liidetud. Õnnistagu Tema meid kõiki selles!

Aino Ormus