Vahetult enne jüngritest lahkumist ja taevasseminekut julgustas Jeesus neid Püha Vaimu tõotusega. See tõotus kuulub meile sama palju kui neile ja ometi harva esitatakse seda inimestele ja räägitakse selle vastuvõtmisest koguduses.
Sellel kõige olulisemal teemal vaikimise tõttu: millist tõotust teame selle praktilise täitumise kaudu vähem kui Püha Vaimu anni rikkalikku tõotust, millega antakse kogu meie vaimulikule tööle tõhusus? Püha Vaimu tõotust võetakse jutlustesse juhuslikult, seda puudutatakse möödaminnes ja ongi kõik. Prohvetikuulutustest räägitakse, õpetusi selgitatakse üksikasjalikult, kuid vaimulike püüdlustest jääb suurel määral välja see, mis on koguduse jaoks ülioluline, et nad võiksid vaimulikus jõus ja tõhususes kasvada, nende kuulutus võiks olla veenev ja hinged pöörduksid seetõttu Jumala poole.
See teema on jäetud kõrvale, nagu kunagi tulevikus tegelemiseks. Teisi õnnistusi ja eesõigusi on esitatud rahvale, kuni koguduses tärkab soov saada Jumala tõotatud õnnistus, kuid Püha Vaimu kohta on jäetud mulje, et see and ei ole mõeldud koguduse jaoks praegu, vaid kogudusel on vaja see vastu võtta millalgi tulevikus.
Kui seda tõotatud õnnistust usus nõuda, toob see endaga kaasa kõik teised õnnistused ja seda antakse Jumala rahvale heldelt. Vaenlase kavalate salaplaanide tõttu ei suuda Jumala rahva mõistus Jumala tõotusi mõista ega omastada. ... Rõõmu lõikusest tunnevad need, kes külvavad tõe pühi seemneid. „Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.“ (Psalmid 126:6) − „Testimonies to Ministers and Gospel Workers“, lk 174, 175.
In English