Kohus Peetruse üle, 2. etapp

Avaldatud 26.9.2017, rubriik Päeva sõna

Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: „Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.“ Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest!“ Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: „Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.“ Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma. Matteuse 26:73−75

Peetruse tund on tulnud. Ja ta kukub läbi, mitte ühe korra, vaid kolm korda, kusjuures iga intsidendiga hakkab ta järjest enam needma.

Siis, kui see on üldse võimalik, läheb asi veel hullemaks, kui tervendatud kõrvaga Malkuse sugulane tunneb Peetruse ära tema Galilea aktsendi järgi (Jh 18:26; Mk 14:70). Selle kolmanda süüdistuse peale kaotab Peetrus täielikult enesevalitsuse ning hakkab „sajatama ja vanduma“, et ta „ei tunne seda inimest“ (Mk 14:71).

Peetrus oli eitamisega läinud nii kaugele kui võimalik. Sajatamise ja vandumise koha pealt on vähemalt kolm võimalust. Esimene on, et ta kasutas vandesõna. See olnuks piisavalt halb, kuid tähendus on tõenäoliselt veelgi sügavam.

Teine tõlgendus on, et ta vandus Jumala nimel, et ta ei tunne Jeesust, väljendades oma eitust sellega vandetõotuse kujul, mis kutsus Jumalat selle tõesuse tunnistajaks.

Kolmas võimalus on kahest esimesest veelgi hukkamõistetavam. R. T. France arvab, et Peetrus võis välja öelda isegi needuse Jeesuse aadressil, et oleks selge, et ta ei saa olla Jeesuse järelkäija.

Ükskõik missugune oli selle sajatamise ja vandumise olemus, see oli peajüngri poolt tähendusrikas reetmine. Siis juhtus vähemalt kolm asja. Esiteks kires kukk.

Teiseks, kui kukk kires, siis Jeesus „pöördus ja vaatas Peetrusele otsa“ (Lk 22:61). Missugune läbitungiv pilk pidi see olema! Kaugel sellest ilmest, et „ma ju ütlesin sulle“. Ellen White kirjutab, et Jeesuse näol oli näha „kaastunnet ja sügavat valu, kuid mitte viha“ („Ajastute igatsus“, orig lk 713). Sel silmapilgul meenus Peetrusele, kuidas Jeesus oli tema salgamist ette kuulutanud.

Kristuse pilk oli enam, kui ta suutis taluda. „Sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.“ Just sel hetkel tegi Peetruse usk tohutu suure sammu edasi. Ja Jeesus teadis nende kahetsuspisarate tähendust.

Me kõik võime Peetruse kogemusest õppida. Tema peamine probleem polnud mitte hirm, vaid liigne eneseusaldus. Pealegi, argpüks poleks järgnenud Jeesusele sellesse saatuslikku hoovi. Teine õppetund on, et kuigi keegi meist pole veatu, ei ole keegi meist Jumala armust väljaspool.