Eestimaa avalikkus tajub uuringute põhjal vaesuse põhiliste põhjustena kas laiskust ja saamatust, ebaõnne või ebaõiglust. Jõukad ja suuremate linnade elanikud peavad olulisimaks põhjuseks laiskust ja saamatust – seega arvestavad selle inimese isiklikuks probleemiks. Väiksemate asumite elanikud ja vaesemad inimesed arvavad vaesuse esmaseks põhjuseks ebaõnne. Mida väiksema sissetulekuga inimesed on, seda enam peavad nad vaesuse põhjuseks ka ebaõiglust.
Selline arvamuste jaotus vaesuse suhtes jõukamate ja vaesemate vahel tundub igati loogiline. Sest see, kes oma elu korraldamisega ise toime tuleb, ei näe tihti põhjust, miks kõik teised ei võiks lihtsalt käituda sama nutikalt ja virgalt ning saavutada sarnaseid tulemusi.
Vahel on raske mõista, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad. Miks nad ei tee selliseid valikuid, mis nende elu edasi viiks. Valivad ja toimivad hoopis nii, et see viib alla ja hävitab.
Tugevamad otsustavad, et nõrku ei ole vaja toetada, kuna nende kehvem olukord on tingitud laiskusest ja saamatusest.
Muidugi, ahnele inimesele teeb haiget iga summa, mille ta välja käib! Ja kui inimene rabeleb, et raha kokku ajada, on tal füüsiliselt valus, kui ta peab seda kusagil kellegi teise jaoks või ootamatu vajaduse tõttu välja käima.
Nii nagu ühe käe sõrmede pikkus ja tugevus on erinevad, nii on ka inimestega. Väike sõrm lihtsalt on nõrgem kui nimetissõrm. Ei ole laisk ja lohakas, lihtsalt nõrgem on.
Ivo Käsk
In English