Need armetud viigilehed

Kui suvises rannavees sulistab pisike paljas poisipõnn, ei pööra päevitajatest keegi nägu piinlikkusest kõrvale. Kui aga pidulikul vastuvõtul astub uksest sisse alasti mees, jahmuvad kõik ja ebasündsalt käitunud isikul tuleb tegemist kas politsei või vaimuhaiglaga.

Ühel hetkel tundsid esimesed inimesed paradiisiaias, et nad on alasti. See oli väga selge, aga ka väga võõras tunne. Aadam ja Eeva vajasid katet. Leidmata midagi käepärasemat, rebisid nad puudelt suuri viigilehti.

Häbitunne. Mis see on? Enesesüüdistus ja mõistmine, et midagi on tehtud valesti. Häbiväärne tegu on mingite kehtestatud normide eiramine. Häbitunne on ebameeldiv ja me tahaksime seda vältida. Hoolitseme väga selle eest, et inimesed meist hästi mõtleksid. Varjame oma ägedust, püüame naeratada seal, kus parema meelega näitaksime rusikat, või väldime hiljaksjäämist, sest piinlik on ju...

Minu nähtamatu kaitseingel seisab mu kõrval 24 tundi ööpäevas. Olen Jumala fookuses iga hetk. Kas see seisab mul meeles?

Jumala ees olen alasti oma sünnimomendist peale. Kui Jumal näeb mind alastiolekus, siis ei puuduta see minu füüsist. Olen Tema ees katmatult kõige oma sisemusega. Kas mul on mõnikord Jumala ees häbi? Jumala ees, kes näeb sinna, kuhu ma mitte iialgi mitte ühtegi lihtsurelikku ei lase?

Me püüame olla tõsiusklikud, korralikud kodanikud, head vanemad, truud abikaasad, eeskujulikud töötegijad nii maisel kui vaimulikul põllul. Oleme õnnelikud, kui meist vaimustutakse, ja pisarateni solvunud, kui keegi julgeb meist halvasti mõelda.

Ükski teine inimene ei tea, millised oleme alasti – läbi Jumala silmade. Kas ma tahan oma südamest kustutada need asjad, mis haiget teevad või vihatundeid üles loksutavad? Kas ma tahan sealt kustutada pildid ja näod, mis mõnikord isegi mu unenägudesse trügivad ja rahu rikuvad, aga millele ma ei peaks enam mõtlema? Ka ma tahan sealt kustutada vanad kiindumused, mis on ikka veel võimelised pead tõstma? ...

Jumal ohkab kurvalt nende armetute viigilehtede pärast, millega üritan end mõnikord katta. Jumal ootab, et julgeksin Tema ees olla alasti – oma südame poolest. Ta tahab, et põlvitaksin ja ütleksin ausalt: „Sa näed, ma olen omadega läbi. Ma ei jaksa enam selle kiusatusega võidelda. Ma tunnen, et teen valesti ja mõnikord see isegi meeldib mulle. Olen nii mõjutatav, nii arg, nii uhke, nii meelitatav. Olen patu poolt äraostetav. Palun, aita mind!”

Jumal tahab meid põhjalikult puhastada. Talle ei piisa sanitaarremondist. Isegi mitte kapitaalremondist! Ta tahab anda mulle ja sulle päris uue südame – südame, milles peegelduks puhas mõttemaailm. Jääb ainult üks küsimus: kas ma tahan?

Irene Vari