Mööda ilma ja ilmast

Juhtus see just siis, kui oli pooleli minu elu kõige hullumeelsem seiklus. Või vähemalt nii ma arvasin. Olin Ameerikas. Jalutasin mööda Janesville'i nimelise linnakese tänavat, raske raamatukottõlal. Olin müügimees ning olin seda ametit pidanud juba tervelt 8 nädalat järjest. See oli kummaline suvi. Ameeriklased ja kogu maailm mäletab seda aega hästi. Selle nelja Ameerikas viibimise kuu jooksul kütuse hind rohkem kui kolmekordistus. Selle üheks põhjuseks oli orkaan Katrina, mis laastas ja tekitas tohutuid kahjustusi, eriti New Orleansis.

Minu linnakeses, Wisconsini osariigis, oli samal suvel mitu tornaadohoiatust. Ühel päeval kirikus olles kuulsin, kuidas üks maamees rääkis sellisest tornaadost tema maja poole kihutamas, mis kõigil ettejäänutel katuse pealt ära virutas. Jõudnud tema majani, tegi see aga justkui hüppe ning maandus teisel pool, jätkates oma julma ja halastamatut laastamistööd. Juhmilt olevat see mees oma majakest vaatama jäänud, ainukest tervet selles reas.

Tol hetkel mööda tänavat jalutades ma seda kõike veel ei teadnud. Oli palav ilm. Olin kurnatud ja südames kipitas küsimus: MIKS ma ennast siia maailma lõppu vedanud olen? Siis kostis eemalt pikse mürinat, äkitselt ilmusid taevasse mustemast mustemad pilved. Tõusis tuul ning ma sain aru, et vajan kiiremas korras peavarju. Jooksin ühe suvalise maja verandale ja koputasin. Keegi ei vastanud. Koputasin veel. Ikka ei midagi. Verandal oli ilus kiiktool ning nähes iga sekundiga halvenevat olukorda, otsustasin sinna maha istuda. Peagi maandus meeletu äikesetorm kogu oma jõuga väiksele linnale.

Ma polnud veel kunagi nii võimast looduse vaatemängu jälginud. Mäletan, et istusin seal võõra inimese katusealuse all, kodust rohkem kui 10 000 km kaugusel ning nutsin. See kõik oli liiga võimas, liiga ilus, liiga selge õppetund. Ma sain siis äkki aru, kui väikesed me oleme. Sain siis aru, kui suur on Jumal. Ja kui väga ma tegelikult tahan, et just Tema oleks minu elu teejuht.

Kuni tänaseni on Ta seda teinud: läbi aidanud uskumatust. Tormid on tulnud ja on raputanud, aga need on kõik minevik. Ja koos Temaga ei karda ma ka neid torme, mis veel ees seisavad. Ole sinagi tugev, teades, et sul on suur Sõber... ja su päev läheb koos Temaga kindlasti korda, olenemata ilmast :).

Andres Ploompuu