„RAHUL LIIGA VÄHESEGA”

Avaldatud 26.6.2015, rubriik Päeva sõna

Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud − selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” 1. Kiri korintlastele 2:9

Külas, kus ma elan, on tema üks meie lemmikkodanikest! Lõppude lõpuks, kellele ei meeldiks naaber, kes oskab võtta pintsli ja muuta kleepuvad värvid hingematvaks panoraamiks? Küsi näiteks Smithsoniani riikliku lennundus- ja kosmosemuuseumi töötajatelt Washingtonis – üht nende näituseseina kaunistab Nathan Greene’i suur lõuend kuumaastikuga. Mul on olnud eesõigus kasutada Nathani kunstnikuosavust nelja minu kirjutatud raamatu kaanel. Ja minu koguduse kantselei ukse kõrval ripub tema pilt Jeesusest (pealkirjaga „Üha eestpalves”), silmili maas palvetamas ümber maakera.

Kuid Nathan Greene’i üks kõige populaarsemaid kunstiteoseid on „Lõvi ja tall”. Üks minu koguduse piirkonna inimestest valis selle lõuendi oma abikaasa mälestuskingituseks ja nüüd ripub see seal, kus kõik saavad seda näha − Pioneer Memoriali väga käidavas läbikäigus. Nathan on kujutlenud tulevikustseeni taevast, kus sõbraliku Jeesuse ümber on lapsed, väike tüdruk istub Tema süles ja nõjatub Tema rinna najale. Päästja jalge ees lamab tohutu suur lõvi ja džunglikuninga kõrval seisab lokkiskarvaline must tall. „Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel.” (Js 11:9)

Taevas. Nagu meie tänane tekst meenutab, on meie piiratud ja langenud mõistusel lihtsalt võimatu seda haarata, veelgi vähem ette kujutada selle paradiisi toredust, mis on Jumalal ootamas Tema valituid, Tema sõpru siit maa pealt. Aga kuigi see on meie kujutlusvõimele pingutav, ei tohi me kunagi lasta end selle maailma allakäinud maastikul ja kehvadel lõbustustel nii ära nüristada, et vahetame taeva lootuse nende kehva kohesuse vastu.

C. S. Lewis imestas, miks me ei tegele rohkem tuleviku taeva ülimalt aulise lootusega: „Kui me mõtleme evangeeliumis tõotatud otsekohestele tasulubadustele ja tasu vapustavale olemusele, siis tundub, et meie Issand leiab meie soovid olevat mitte liiga tugevad, vaid liiga nõrgad. Me oleme ükskõiksed olevused, sehkendame alkoholi, seksi ja auahnusega, kui meile pakutakse piiritut rõõmu – nagu teadmatuses laps, kes tahab minna slummi porikooke tegema, sest ta ei oska ette kujutada, mida tähendab, kui pakutakse puhkust mere ääres. Me oleme rahul liiga vähesega.” („The Weight of Glory”, lk 4) Kas pole õige?

Jaga Facebookis