Matteuse 5:21-ga oleme jõudnud esimeseni kuuest näitest selle kohta, kuidas meie õigus peab ületama kirjatundjate ja variseride oma. Kõigi nende illustratsioonide on ühised sõnad on „Te olete kuulnud“ ja „Aga mina ütlen teile“. Need, kes olid teinud esimese ütluse, olid sellised juudi juhid nagu kirjatundjad ja variserid, kes olid võtnud Jumala Vana Testamendi seaduse ja loonud suulise pärimuse, et kaitsta seda seadust ja rakendada seda inimeste ellu. Need juudi juhid olid üldiselt siirad oma püüdlustes muuta seadus tähendusrikkaks. Kuid nende siirus ei kaitsnud neid vigade eest.
Sellepärast tuleb Jeesus sisse: „Aga mina ütlen…“ Need sõnad on üliolulised nii salmide Matteuse 5:21–48 kui ka kogu mäejutluse mõistmisel.
Pange tähele, et Jeesus ei kõhkle end autoriteedina esitamast. Ta ei käitu nagu tavaline rabi, kes alustaks sõnadega „On olemas õpetus, mis...“ või „Rabi see ja see on öelnud, et...“ Jeesus ei rajanud oma õpetust teiste autoriteedile. Ei, Ta ise oli seaduse autoriteet.
Jeesus läheneb seadusele mitte kui pelgalt õpetaja, vaid kui seadusandja, kes teab seaduse kõrgust ja sügavust, sest Tema on Jumal, kes andis seaduse kõigepealt.
Jeesus Kristus ei olnud pelgalt inimene, pelgalt seaduse seletaja ega lihtsalt järjekordne prohvet. Ta oli lõpmatult rohkem kui see ja Ta ei ole häbelik, kinnitades oma ainulaadset autoriteeti seaduse Issandana. Lõppude lõpuks on Ta Jumal-Poeg. Kuigi Ta tuli patuse liha sarnasuses, räägib Ta siiski jumaliku autoriteediga. Seega on iga Tema sõna meie jaoks ülioluline.
In English