Kristlus, nagu Jeesus seda esitas, ei ole rahulik piknik. Kõigist maailma õpetajatest tundub just Tema olevat lõpuni aus. Ikka ja jälle toonitas Jeesus tõsiasja, et Tema järgijaid hakatakse taga kiusama sellepärast, et nad sarnanevad Temaga; sellepärast, et nad elavad põhimõtete järgi, mis on täielikus vastuolus laiema kultuuriga.
Kristlus on põhjustanud tagakiusamist igas kristlase eluvaldkonnas: nende töökohal selliste probleemide tõttu nagu hingamispäeva pidamine, nende perekonnas uue lojaalsuse ja prioriteetide tõttu ning ühiskondlikus elus uute eluviiside tõttu.
Selge tõsiasi on, et tõeline kristlus muudab inimesi. Nad ei harmoneeru tavalise (st patuse) inimkultuuriga. Tulemuseks on tagakiusamine.
See tagakiusamine pole alati olnud leebe. Näiteks keiser Nero lasi kasta kristlased pigi sisse ning süüdata põlema, et nad oleksid elavad tõrvikud tema aedades. Ta lasi neid õmmelda ka loomanahkadesse ning ässitas seejärel neile kallale oma jahikoerad, kes karusnahkades olevad kristlased puruks rebisid. Teised õmmeldi jällegi värsketesse loomanahkadesse ning pandi seejärel päikesevalguse kätte kuivama ja surema, kuna kokkutõmbuvad nahad aeglaselt lämmatasid neid ja muljusid puruks nende abitud kehad. Mõnedel lõigati mõni kehaosa küljest ning röstiti seda nende endi silme all, mõned aga valati üle susiseva sula pliiga.
Koleduste loetelu jätkub lõputult. Isegi Jeesusele ei tehtud erandit – Ta suri piinarikast ja alandavat surma ristile naelutatuna.
Tagakiusamine ja diskrimineerimine pole veel lõppenud. Piibel räägib meile, et see jätkub kuni aegade lõpuni.
Kuid sellised asjad pole muserdanud Kristuse järgijate vaimu, sest nad teavad, et see maailm pole nende kodu. Nad teavad, et need, „keda õiguse pärast taga kiusatakse“, pärivad Jumala riigi.
In English