Väga vähesed meist on talunud sellist nälga ja janu, mille tulemuseks võib olla surm. Me peame januks seda, kui peame ootama kuumal päeval tund aega, et saaks juua midagi külma ning näljaks paari vahelejäänud söögikorda.
Matteuse 5:6 ei rääkinud Jeesus sellisest näljast ja janust. Ta pidas silmas nälga, mida ei leevenda keskhommikune kerge eine ning janu, mida tundes inimene sureb, kui ta kohe juua ei saa.
E. M. Blaiklock jutustab suurest liitlasvägede sõdurite grupist Esimeses maailmasõjas. Araabia kõrbes taganevat vaenlast jälitades kaugenesid nad nende vett kandvast kaamelikaravanist. Kui nad kuumuses vett kaotasid, hakkas neil pea valutama, suu kuivas ning neil tekkisid teadvus- ja orientatsioonihäired. Nad hakkasid nägema miraaže. Kui nende kaaslased kõrbes surid, suutsid nemad mõelda vaid veele. Nad võitlesid sõna otseses mõttes oma elu eest, kui tõrjusid Türgi väed välja Sherishi asulast ja selle eluandvate kaevude juurest.
Kui hakati vett välja jagama, kästi elujõulisematel, keda oli tuhande ringis, oodata, kuni nende haavatud ja nõrkenud kaaslastele juua anti. Möödus neli tundi, kuni kõik joonuks said. Kogu selle aja pidid sõdurid ootama vaid mõne meetri kaugusel tuhandetest liitritest veest, millest nad olid mõtelnud kõigi kõrbemarsi päevade jooksul.
Väidetavalt ütles üks ohvitseridest: „Ma usun, et me kõik õppisime marsil Beershebast Sherishi kaevudeni oma esimese tõelise piiblitunni. Kui meie janu Jumala, Tema õiguse ja Tema tahte järele meie elus oleks samasugune kõikehõlmav soov, kui rikkad me oleksime siis Vaimu viljade poolest!“
Jeesus ütles: „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi“ ja „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ (Jh 4:14; 6:35)
In English